Eessõna

Järjest rohkem kasutatakse Eesti üld-, kutse- ja kõrghariduses e-kursusi. E-kursus on õppematerjalide, õpitegevuste ja õpijuhiste süsteemne terviklik kogum, mis toetab õppeprotsessi osalist või täielikku läbiviimist veebis. Kvaliteetne e-kursus on oluline ja vajalik erinevatele sihtrühmadele, kellel kõigil on kvaliteedi suhtes oma nõudmised ja ootused.

Käesoleva juhendmaterjali sihtrühmaks on e-kursus(t)ega tegelevad õpetajad ja õppejõud (edaspidi on juhendmaterjalis kasutatud sõna ’õpetaja’, viidates nii õppejõududele kõrghariduses kui ka õpetajatele üld- ja kutsehariduses, kes kõik õpetamisega tegelevad). Õpetajate peamine soov on luua hea ja huvitav, õppijate vajadustele vastav e-kursus, mis vastaks ka õppeasutuse ootustele. 

Juhendmaterjali eesmärgiks on pakkuda tuge uute e-kursuste kavandamisel ja loomisel ning olemasolevate e-kursuste parendamisel. Juhendi iga peatüki lõpus on nimetatud sellele etapile vastavad kvaliteedinõuded, mis peavad olema täidetud, et e-kursus oleks kvaliteetne.

Juhendis lähtume Haridus- ja Noorteametis (Harno) kokkulepitud digiõppe terminitest.

Autorid

Juhendi on kirjutanud Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse (HITSA) e-kursuse kvaliteedi töörühm. Juhendi koostamisel on osalenud Lehti Pilt (Tartu Ülikool), Marge Kusmin (Tallinna Ülikool), Toomas Plank (Tartu Ülikool), Anne Villems (Tartu Ülikool), Merle Varendi (Tallinna Tehnikakõrgkool), Veronika Rogalevitš (Tallinna Ülikool), Anne Rosenberg (Tartu Tervishoiu Kõrgkool), Mati Kirikal (Tallinna Tehnikaülikool), Kerli Požogina (HITSA), Marit Dremljuga-Telk (HITSA). 2021. aastal uuendas juhendit Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuuri e-kursuse kvaliteedi töörühm.

Illustratsioonide autor on Helen Ilus. Illustratsioonid on juhendi lahutamatu osa ja ei ole eraldi kasutatavad.
Joonise 3 ja tabeli 1 on loonud loremipsum.ee.

Sissejuhatus

E-kursuse kavandamisel on soovitav järgida üldisi õppedisaini reegleid ning etappe. Õppedisaini mudeleid on palju. Selles juhendis lähtume ADDIE mudelist (joonis 1), mis koosneb viiest olulisest etapist:

  • analüüsi etapp (ingl analyse) – vajaduste, sihtrühma ja konteksti analüüsimine;
  • kavandamise etapp (ingl design) – õpieesmärkide sõnastamine, kasutatava meedia tüüpide valimine, kursuse ja selle sisu struktuuri ning õppeprotsessi kava koostamine;
  • väljatöötamise etapp (ingl development) – e-kursuse, sh õppematerjalide ja õpijuhiste koostamine;
  • läbiviimise etapp (ingl implementation) – e-kursuse kasutamine reaalses õppeprotsessis reaalsete õppijatega;
  • hinnangu andmise etapp (ingl evaluation) – e-kursusele ja selle õppeprotsessile hinnangu andmine, mis ei ole ühekordne tegevus, vaid on kogu ADDIE mudeli ulatuses toimuv protsess. Eraldi etapina on see välja toodud kõige viimasena, et anda hinnang kogu loodud kursusele.

Joonis 1. ADDIE mudel (loodud https://hortmonvera.files.wordpress.com/2015/03/addie-model.jpg põhjal)

Õppedisain on süstemaatiline protsess, mis aitab kursuse autoritel õppimise/õpetamise printsiipidest lähtuvalt luua õpiväljunditele vastav sisu: õppematerjalid, õppetegevused ja hindamise alused.

Õppeprotsessi võib läbi viia täielikult või osaliselt veebipõhise kursusena. Õppevormi ja digivahendite valiku eesmärgiks on õpiväljundite saavutamise toetamine parimal viisil. Oluline on:

  • aktiivse õppimise soodustamine;
  • õppetöö paindlikumaks muutmine ja õppijate õpioskuste arendamine;
  • õpikogukondade tekke ja arengu toetamine;
  • õppimiseks sobiva aja, koha ja tempo valiku võimaldamine;
  • õppijate erinevate eelteadmiste ja õpistiilidega arvestamine;
  • võimalusel erivajadustega õppijatega arvestamine;
  • õppijate kultuurilise mitmekülgsusega arvestamine;
  • õppija arengut toetava tagasiside andmine.

Kursuse loomine võib olla individuaalne või meeskonnatöö. Soovitame kaasata  lisaks aineekspertidele haridustehnoloogi, õppedisaineri, multimeedia- või IT spetsialisti. 

Peatükkides 1–5 on esitatud ülevaade õppedisaini etappidest.

1. Analüüs

Analüüsi etapp on lähtuvalt ADDIE mudelist õppeprotsessi kavandamise aluseks. See etapp toimub õppekavasse lülitatud kursuse ja täiendusõppe kursuse puhul erinevalt, kuna õppekavas oleval kursusel on analüüs suures osas juba tehtud.

Analüüsi etapi sammud:

  • vajaduste analüüs ja üldiste eesmärkide sõnastamine – määratakse kursuse koht õppekavas, seos teiste ainetega, vajalikud eelteadmised ning formuleeritakse kursuse üldised eesmärgid;
  • tingimuste analüüs – uuritakse, millised on aja-, raha- ja muud ressursid, millised materjalid on juba olemas, kes hakkab õpetama, milliseid tehnoloogilisi vahendeid on vaja ja mis neist on olemas, kui suur võib olla õpperühm jne;
  • õppijate ehk sihtrühma analüüs – kes on õppijad, millised on nende huvid, eelteadmised, kogemused, õpioskused, tehniliste vahendite käsitsemise oskus, vanus, keeleoskus jne;
  • sisu analüüs – kursuse õpiväljundite sõnastamine ja vajalike eelteadmiste formuleerimine. Nendest lähtuvalt valitakse edaspidi õppetegevused ja tehnoloogilised vahendid.

Järgnevalt vaatame kõiki neid nelja sammu lähemalt.

1.1. Vajaduste analüüs ja üldiste eesmärkide sõnastamine

Vajadusi analüüsides selgitatakse välja, mida õppijad selles valdkonnas juba teavad või oskavad ning mida nad peaksid teadma või oskama pärast kursuse läbimist. Kui tegemist on õppekavas oleva õppeainega, siis on vajadused, eesmärgid ja õpiväljundid kaardistatud juba õppekavas.

Vajaduste analüüs sisaldab alljärgnevaid tegevusi:

  • vajalike teadmiste, oskuste ja suhtumiste kindlakstegemine;
  • tegeliku olukorra hindamine;
  • prioriteetide loetlemine – millistele küsimustele, teemadele ja probleemidele peab kursus peamiselt tähelepanu pöörama.

Vajaduste analüüsimiseks kasutatakse mitmesuguseid meetodeid:

  • kirjandusallikate uurimist ning vestlusi ekspertidega – vajalike teadmiste, oskuste ja suhtumiste kindlakstegemiseks;
  • vaatlust ja küsitlusi – tegeliku olukorra hindamiseks;
  • teste – olemasolevate teadmiste hindamiseks;
  • rühmaarutelusid – õppija vajaduste ja ootuste hindamiseks, õpieesmärkide ja oodatavate tulemuste kindlakstegemiseks.

Õpiväljundid on mõeldud õppijate jaoks, et anda neile ülevaade sellest, mida kursuselt oodata ning millele selle jooksul rõhku panna. Sellest lähtuvalt tuleks nad ka sõnastada vastavalt, st mitte õpetaja, vaid just õppijakeskselt, kirjeldades seda, millised teadmised, oskused ja hoiakud õppija kursuse jooksul omandab. Samas tuleb nad sõnastada mõõdetavalt, kirjeldades lisaks omandatavatele oskustele ära ka selle, mis kontekstis õppija neid oskuseid peab oskama kasutada. Loe õpiväljundite kohta rohkem “Õppekava arendamise juhendmaterjalist” (Rutiku et al., 2009).

Õpiväljundi näide: „Kursus annab ülevaate Pythagorase teoreemi kasutamisest“ asemel sõnastada see: „Õppija oskab kasutada Pythagorase teoreemi erinevate ülesannete lahendamisel ilma kõrvalisi abimaterjale kasutamata“.

Esmalt tuleb sõnastada kursuse üldine eesmärk ning siis õpiväljundid. Hästi formuleeritud eesmärgid ja õpiväljundid aitavad kursuse autoril otsustada kursuse sisu, selle järgnevuse ja õppeprotsessi efektiivsuse üle ning aitavad valida sobivat õpikeskkonda, õpetamise meetodeid ja hindamisviise.

1.2. Tingimuste analüüs

Tingimusi analüüsides uuritakse, millistes tingimustes hakkab kursus toimuma.

  • Millised on aja-, raha- ja muud ressursid kursuse väljatöötamiseks ja läbiviimiseks?
  • Millised materjalid on juba olemas? 
  • Kes hakkab õpetama? 
  • Milline on veebiõppe ja auditoorse õppe kombinatsioon? Kas kasutatakse hajaõpet? Kas õppeprotsessi juhib õpetaja või on kursus iseseisvalt läbitav? 
  • Milliseid tehnoloogilisi vahendeid on vaja ja mis neist on olemas? 
  • Millist veebipõhist õpikeskkonda kasutatakse? Millised võimalused ja piirangud see seab?

Ülejäänud tingimuste analüüsi tegevused seonduvad inimeste (nii õppijad kui ka õpetajad), materjalide ja tehnoloogiaga:

  • Kas neil on vajalikud tehnilised oskused, õpioskused? Vajadusel peab kursus sisaldama ka valitud tehnoloogiate ja meetodite õppimist. 
  • Kas on olemas meeskond kursuse tehniliseks ja metoodiliseks toeks (haridustehnoloogid, õppedisainerid, tuutorid, tehniline tugi õppijatele jne)? 
  • Kas on olemas inimesed, kellelt saab tehnilist abi näiteks video- või audiomaterjalide loomiseks? 
  • Kas õpetajad vajavad mingit koolitust?
  • Kas on võimalik kasutada olemasolevaid õppematerjale, ülesannete kirjeldusi, teste jne.
  • Milliseid materjale on võimalik kohandada või tõlkida, millised tuleb alles koostada? 
  • Kuidas jälgida autoriõigusi (kas on vaja luba küsida, materjale osta jne)?
  • Milliseid digivahendeid saab kursusel kasutada? 
  • Millised tarkvaralised vahendid on olemas kursuse materjalide loomiseks (materjalide kujundamiseks, ülesannete ja testide koostamiseks jne)?

Oluline on analüüsida, kui palju aega kulub õppijatel kursusel õppimiseks ja millises ajavahemikus kursus toimub. Kas see toimub intensiivkursusena, kas kursusel osalemine on kursuslaste põhitegevus teatud ajaperioodil (kahepäevane kursus, nädalane kursus vm) või on tegevus hajutatud mingi perioodi peale (semester, 2 kuud). 

Kursuse loomine on töömahukas ning kui õpetajad ei oska kõike vajaminevat ise teha, siis tuleb osa töid väljastpoolt tellida. Keerulisemate digitaalsete õppematerjalide loomiseks läheb üldjuhul vaja spetsiaalset tarkvara graafika, audio ja video töötlemiseks ning animatsioonide loomiseks. Sellisel juhul tuleb uurida, kas selleks leidub tasuta tarkvara või tuleb soetada tasuline lahendus. Soovitame otsida materjale õppematerjalide andmepankadest ehk repositooriumitest, kust on võimalik kas tasuta saada või väikese tasu eest osta erinevaid õppematerjale ja õppematerjalide osasid (illustratsioone, animatsioone, videoklippe jm).

Tingimuste analüüsi sammu lõpus peavad olema välja selgitatud nii kursuse planeeritav ajaperiood ja maht, võimalikud tugiisikud, rahalised võimalused, kasutatav tarkvara kui ka tegijate meeskond ja nende oskused.

1.3. Õppijate ehk sihtrühma analüüs

Sihtrühma analüüs on eriti oluline täiendusõppes ja mitteformaalhariduses. Eesmärgiks on luua endale ettekujutus tulevastest õppijatest, st saada teada nende

  • taustandmed – vanus, asukoht, tööhõive, töökogemus;
  • motivatsioon – õppimise eesmärgid, ootused, kursuse seotus nende tööga;
  • õppimisvõime – eelnev haridustase, kogemused, erivajadused, õppimiseks vajaliku aja olemasolu jne;
  • eelnevad teadmised – oskused ja kogemused ainega seotud valdkonnas.

Sihtrühma analüüs vastab küsimustele:

  • Kes on kursusel osalejad? Kui heterogeenne on rühm? 
  • Millised on õppijate eelteadmised, vajadused ja oskused? E-kursused võivad olla suunatud õppeasutuse jaoks uutele sihtrühmadele. Kursuse läbimiseks vajalike eelteadmiste ja oskuste kohta otsuste langetamiseks saab vajadusel korraldada sihtrühma uuringud;
  • Kui suurt rühma on võimalik neil tingimustel õpetada? 
  • Milline on õppijate tehniline varustatus (arvutid, juurdepääs internetile, vajalikud lisaseadmed jne)? Millised on õppijate oskused neid vahendeid kasutada?
  • Kas kursuse autoritel tuleb kursuse alguses arendada õppijate õpioskusi? 

1.4. Sisu analüüs

Toetudes õppijate analüüsile, kursuse eesmärkidele ning visioonile kursuse soovitud sisust, on soovitav luua kursuse sisu kava. Kursuse sisu ei tohi üle paisutada, vaid sisu peab vastama kursuse mahule. Kui e-kursused sisaldavad liiga palju materjali, siis õppijad ei suuda sellega toime tulla. Seega ei tohiks sisusse võtta kõike, mida autor sellest valdkonnast teab, vaid ainult need teemad, mis aitavad õppijal õpiväljundeid saavutada. Kursuse sisu ülesehitus ja esitamine mõjutavad õppijate õpikogemust.

Eelkõige peab sisu olema: 

  • sobiva mahuga;
  • vastav õppetasemele ja akadeemilistele tavadele;
  • asjakohane ja arusaadavalt esitatud;
  • eelteadmistest ja oskustest lähtuvalt teadmisi ja oskusi kasvatav ning kinnistav;
  • loogiliselt üles ehitatud ja järjestatud;
  • interaktiivne; 
  • ajakohastatav nii pedagoogiliste meetodite kui ka temaatika poolest.

Omades kursuse sisust terviklikku pilti, peab mõtlema, kuidas sisu järjestada. Ideed ja põhimõtted, millega õppijad varases õppimisjärgus kokku puutuvad, peavad soodustama hilisemas järgus õppimist või vähemalt ei tohi seda segada.

Sisu järjestamiseks on mitmeid võimalusi (Rowntree, 1990):

  • temaatiline järjestus – sobib siis, kui materjalis käsitletakse seotud teemasid, mida võib õpetada ükskõik mis järjestuses;
  • kronoloogiline järjestus – sündmused, üritused või avastused esitatakse nende toimumise järjestuses;
  • ruumiline järjestus
    • sisu esitatakse koht koha järel nt rääkides inimkehast alustatakse peast ja töötatakse läbi kõik kohad kuni varvasteni;
    • kontsentrilised ringid – kirjeldatavatel kohtadel on ühisosa neile järgnevate kohtadega (nt juhtimiskursus, kus sisu järgnevus on selline: juht, juht ja tema meeskond, meeskond organisatsiooni sees, organisatsioon riigis);
  • põhjuslik järjestus – sisu esitatakse põhjuste ja tagajärgede ahelana. See variant sobib siis, kui õppijad peavad olema suutelised välja uurima ja selgitama põhjuse ja tagajärje vahelisi seoseid. Nt meteoroloogias;
  • struktuurilisest loogikast lähtuv järjestus – sisu on dikteeritud aine loogilisest struktuurist;
  • probleemikeskne järjestus – sisu esitatakse probleemide tutvustustena ning julgustatakse otsima probleemidele lahendusi ja tõlgendusi;
  • spiraalne järjestus – sisu kontseptsioone käsitletakse kursuse käigus korduvalt, iga kord aga eelmisest korrast keerulisemal tasemel (nt ülevaade – põhjalikum uuring – analüüs);
  • tagurpidine järjestus – kõigepealt õpetatakse viimast sammu, siis eelviimast jne. See variant sobib juhul, kui tahetakse õpetada otsuste tegemist ning tulemuste tõlgendamist. Nt keemiliste testide puhul (testi tulemused, testi läbiviimine, sobiva testi valimine).

Tavaliselt arendavad kursuse sisu õpetajad, õppejõud, koolitajad jt, keda toetavad tehnilised eksperdid.

Kvaliteedinõuded e-kursusele analüüsi etapis

Kursus vastab sihtrühma vajadustele ja võimalustele.

Kursusel on sõnastatud eesmärgid ja õppijakesksed õpiväljundid.

Kursuse sisu võimaldab kursuse õpiväljundite saavutamist.

2. Õppeprotsessi kavandamine

Õppeprotsess veebipõhises keskkonnas varieerub vastavalt kasutatavatele vahenditele. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kuidas õppetööd planeerida, korraldada, koordineerida ning kuidas õpiülesandeid ja –tegevusi koostada, järjestada, juhendada. Käesolevas peatükis pöörame tähelepanu erinevatele aspektidele õppeprotsessi kavandamisel, mille alusel e-kursus luuakse.

E-kursuse tervikliku struktuuri, õpitegevuste, ajakava ning tehnoloogiliste vahendite planeerimine toimub paralleelselt. Muuhulgas mõeldakse õppeprotsessi kavandamise etapis läbi, kuidas hinnata kursuse õpiväljundite saavutamist. 

Üldise pedagoogilise lähenemise ja töövahendite valimisel tuleb arvestada õppijate vajadusega oma aega planeerida. Näiteks peab olema selge, millised kursuse komponendid eeldavad veebipõhist asünkroonset (erineval ajal) või sünkroonset (reaalajas) tegevust, milliseid komponente õpitakse auditoorselt, milliseid iseseisvalt digikeskkonnas või mujal. 

Õppeprotsessi kavandamise etapi väljundiks on terviklik ettekujutus e-kursusest ning  ajalised piirid erinevatele tegevustele, mis garanteerib kursuse õigeaegse valmimise.

2.1. E-kursuse pedagoogiline ülesehitus

Kursuse pedagoogilise strateegia valimine mängib õppeprotsessi planeerimisel väga olulist rolli. Kursuse autor(id) peavad leidma sobiva lahenduse küsimusele, kuidas nende käsutuses olevaid õppemeetodeid kursuse tasemele ja ainevaldkonnale vastavalt parimal viisil kasutada. Õppeprotsessi tulemuslikkus sõltub nii õppematerjalidest kui ka kursuse jooksul sooritatavatest tegevustest, mis on vajalikud püstitatud õpiväljundite saavutamiseks.

E-kursuse pedagoogilisel  ülesehitusel tuleb arvestada sellega, et õppijatel on rohkem vabadust oma aega planeerida ja seetõttu muutub väga oluliseks iseseisva õppimise oskus. Tuleb arvestada sellega, et õpetaja töökoormus võib e-õppes kasvada. E-õpe ei tähenda vaid õppematerjalide jagamist ja testide, ülesannete loomist, vaid tegemist on tervikliku õppeprotsessiga.

Mitmekesise õppeprotsessi saavutamiseks on soovitatav kasutada erinevaid õppemeetodeid, mida tutvustame järgnevas peatükis. 

2.1.1. Pedagoogilised lähenemised

Tänapäeva pedagoogilised lähenemised keskenduvad õppija aktiivsuse, õpimotivatsiooni, autonoomsuse ja vastutuse kasvatamisele. Samuti pööratakse väga palju tähelepanu digivahendite kasutamisele, kuna need toetavad kaasaegseid õppemeetodeid, oskuslikul kasutamisel tõstavad õppeprotsessi efektiivsust ning pakkuvad paindlikkust nii õppijale kui õpetajale. Oluline on õppijate toetamine, mitte juhtimine – õppija on ennastjuhtiv, aktiivne lahenduste otsija. Allpool kirjeldatakse enamlevinud lähenemisi ja meetodeid, mida saab õppeprotsessis ja e-kursusel rakendada. Erinevaid õppemeetodeid saab ühe kursuse piires omavahel edukalt kombineerida.

Trialoogiline  õpe (trialogical approach): Trialoogilise õppe põhimõte seisneb õppijate ühistööna kindla fookusega teadmusobjektide loomisel (nt õppematerjali loomine või täiendamine). Rõhk on millegi uue loomisel. Selleks rakendatakse erinevaid tegevusi ning kasutatakse tehnoloogilisi vahendeid. Nt luuakse üheskoos mõistekaarti, viki-lehekülge, projekti dokumentatsiooni, disainitakse prototüüpe, luuakse ülesandeid, mida rakendatakse päriselus, koostatakse andmebaasi koos sealt tulenevate kokkuvõtete, diagrammide ja järeldustega (Paavola & Hakkarainen, 2014). Väga palju kasutatakse seejuures ühisloomeks ja kooskirjutamiseks sobivaid digivahendeid (nt veebipõhised ühistöövahendid või nutirakendused).

Tegevus organiseeritakse jagatud teadmusobjektide (idee, nähtus, reegel, printsiip, eesmärk, teema) ümber. Kusjuures algselt võib iga õppija panustada ja uurida teemat individuaalselt ning seejärel kasutatakse individuaalse loometöö tulemusi ühistegevustes (võib olla ka vastupidi). Ükski loodud teadmusobjekt ei tohi jääda edasistes tegevustes otstarbeta ja unustusse. Teadmusobjekt peaks rikastuma ja küpsema läbi erinevate isikute ja rühmade seisukohtade avamise, eri vaatepunktide ja perspektiivide märkamise ja mõistmise ning vastavate teadmuskogukondade kasutuspraktikate (nt loodusteadustes on üks kasutuspraktika, ajaloos hoopis teine). Sellest tulenevalt peab tegevustele looma oma põhjendatud konteksti, mis toetaks just seda teadmusobjekti küpsemise astet (Paavola, 2015).  

Lähemalt saab trialoogilise õppe rakendamise ja erinevate õpistsenaariumitega tutvuda Ü. Juuse-Tumaki (2015) magistritöös “Innovaatiliste stsenaariumite rakendusvõimalused algkoolis VOSK kontekstis” lehekülgedel 19-23.

Probleemipõhine õpe (problem-based learning): Probleemipõhine õpe on konstruktivistlik õpetamise meetod, mis nõuab õppijatelt teatud probleemide või juhtumite analüüsimist, praktilist mõtlemist, otsuste tegemist ning lahenduse plaani koostamist. Üldiselt saab probleemid jagada kahte gruppi: 

  1. lihtsad probleemid, kus on vaid üks lahendus, nt suur osa matemaatilistest ja loodusteaduslikest probleemidest, kus rakendatakse lahenduste leidmiseks valemeid; keeleõpe, kus rakendatakse reegleid jms. Lihtsaid probleeme võimaldavad näiteks lahendada veebipõhised automaatse tagasisidega harjutused ja testid.
  2. komplekssed probleemid, kus võib olla mitu lahendust või kus ei olegi kindlat lahendust (see tuleb õppijatel ise leida ja avastada). Nt otsuste tegemine, veaotsing ja vigade parandus, juhtumianalüüsid, strateegilist tegutsemist eeldavad probleemid, disainiprobleemid, dilemmade lahendamine jms.

Õpitegevused saab valida lähtuvalt probleemi liigist. Lihtsate probleemide puhul saab rakendada ülesandepõhist ja komplekssete probleemide puhul nt uurimislikku õpet, projektõpet, rühmaarutelu, simulatsioone, mängupõhist õpet jms (Pata, 2016). 

Tavaliselt kirjeldab probleem või juhtum reaalset asjakohast olukorda, mis on õppijatele huvipakkuv, nende kogemustele ja õpieesmärkidele vastav ning küllalt keeruline, et analüüsi õigustada. Probleemi võivad püstitada ja pakkuda nii õpetaja kui õppijad ise. Probleem peab suunama tegevustele ja uute teadmiste konstrueerimisele, mida on vaja tulevikus tööturul hakkamasaamiseks – ehk reaalselt lahendatakse probleeme, mitte ei õpita teoreetiliselt, kuidas seda teha. Omandatavad teadmised integreeritakse probleemi ümber lähtuvalt probleemist endast, mitte õpetatavast ainest. Õppijaid juhendatakse ise suunama (üksi ja koostöös) oma tegevusi nii, et need aitaksid kaasa probleemi lahendamisele. (Jonassen, 2011) 

Probleemõppel on tavaliselt mitu tegevusetappi (Hung, Jonassen & Liu, 2008):

  • Probleemi sõnastamine ja piiritlemine oma rühmas;
  • Olemasolevate teadmiste kaardistamine probleemist; 
  • Uue informatsiooni otsimine;
  • Probleemi sõnastamine ja piiritlemine oma rühmas;
  • Olemasolevate teadmiste kaardistamine: mida me juba teame sellest probleemist ja võimalikest lahenduse stsenaariumitest;
  • Mida uut peame otsima ja teada saama?;
  • Tööjaotuse määramine rühmas;
  • Individuaalne töö vastavalt tööülesannetele;
  • Individuaaltöö tulemuste esitamine ja arutamine rühmas;
  • Lahenduste otsimine ja pakkumine rühmatööna;
  • Kokkuvõtete tegemine ja refleksioon.

Kasutatakse erinevaid rühmatöö või arutelu vorme, mitte loenguid – uute teadmiste edastamise asemel konstrueeritakse need õppijate poolt ise. Õpetajal on siin toetav ja juhendav roll. Digivahendid toetavad rühmatöö korraldamist ja läbiviimist (arutelud, kokkulepped, tähtajad, tööjaotus) informatsiooni kogumist ja jagamist jms. Selleks võib kasutada õpikeskkonna siseseid võimalusi (foorum, veebiseminari vahend, viki) või digitaalseid suhtluskanaleid nagu Skype, MS Teams, Zoom, Google Meet, Messenger jpm.

Uurimuslik õpe (inquiry learning): Uurimuslik õpe on välja kasvanud avastusõppest (discovery learning), mis on alguse saanud Jerome Bruneri töödest. Üldisel tasandil võib neid mõlemat defineerida kui protsessi, mille käigus õppija avastab eksperimendi või vaatluse abil enda jaoks uusi seaduspärasusi. Võrreldes avastusliku õppega on uurimusliku õppe eesmärk pigem avastuste tegemiseks vajalike oskuste arendamine kui uute seaduspärasuste leidmine. (Mäeots & Pedaste, 2009)

Uurimuslik õpe võimaldab õpilasel olla teadlase rollis – lahendada probleeme ning uurida nähtusi. Õppimine käib teadlase tööle omase tegevuse kaudu: püstitatakse uurimisküsimusi, sõnastatakse hüpoteese, planeeritakse katseid ning pakutakse lahendusi uuritavatele probleemidele. Uusi teadmisi ei ammutata enam õpetaja dikteerimisel, vaid õppija ise avastab, konstrueerib enda jaoks teadmise ja vastutab tulemuse eest. (Mäeots, 2014) 

Uurimusliku õppe puhul saab digivahendeid rakendada andmete kogumisel (andmebaasid, tabelid, andurid, foto- või videokaamerad), töötlemisel (nt tabelarvutusrakendused), koostöö korraldamisel (projektijuhtimise tarkvara – Trello, Basecamp, Fleep, ühised pilverakendused ja dokumendid – Google Drive, OneDrive), tulemuste esitlemisel (esitlus, video, mudel, video, animatsioon, blogi, veebileht, e-portfoolio) või jagamisel (repositooriumid, portaalid, veebilehed). 

Projektõpe (project-based learning): Projektõpe on probleemõppest tulenev õppijakeskne lähenemine, mis põhineb kolmel konstruktivismi põhimõttel: 1) õppimine on kontekstipõhine, 2) õppijad osalevad aktiivselt õppeprotsessis ning 3) õppijad saavutavad eesmärke sotsiaalse interaktsiooni ning teadmiste ja arusaamade vahetamise kaudu. Projektõppe korral alustatakse samuti probleemi esitamisega nagu probleem- ja uurimusõppe korral ning põhifookus on ühise eesmärgi saavutamisel koostöö kaudu. Erinevalt probleem- ja uurimusõppest valmib projektõppe tulemusena konkreetne väljund (ajaleht, ajakiri, poster, veebileht, video, juhendmaterjal, mudel, prototüüp, toode, teenus vms), mida demonstreeritakse kaasõppijatele või ka laiemalt  (Kokotzaki et al., 2016). Digivahendid on projektõppes rakendatud praktiliselt kõikidel selle etappidel: ajurünnakutel ja ideede valimisel, võimaluste ja tingimuste analüüsimisel, tööülesannete ja tööetappide planeerimisel ning jagamisel, jooksva koostöö ja infovahetuse korraldamisel ning lõpplahenduse valmistamisel ja esitlemisel.

Projektõpe haarab enamasti mitmeid erinevaid õppeaineid (lõimimine) ja kestab pikema perioodi vältel. 

Ümberpööratud klassiruum (flipped classroom): Ümberpööratud klassiruum on õppeprotsessi läbiviimise meetod, kus õppija omandab uue informatsiooni iseseisvalt, tavaliselt kodus, ja kontaktõppe aega kasutatakse teadmiste mõtestamisele õppija-õppija ja õppija-õpetaja suhtluse kaudu. 

Õpetaja rolliks selles on omandatava informatsiooni valik, loomine, pakendamine (nt õppevideo, interaktiivne õppematerjal, podcastid, illustreeritud tekstid, esitlused), kohtumisteks sobivate õpiülesannete loomine ja õppimisprotsessi käigus juhiste ning personaalse tagasiside pakkumine (Pilli & Vaikjärv, 2019). Õpiülesandeid saab luua veebipõhises õpikeskkonnas (nt testid, harjutused, arutelud, rühmatööd) või viia neid läbi auditoorselt vastavalt vajadusele ja võimalustele.

Mänguline õpe (game-based learning): Mänguline õpe on mängude ja simulatsioonide kasutamine õppeprotsessis tõhustamaks õpiväljundite saavutamist. Valitud mängudel peab olema kindel eesmärk ja seos kursuse õpiväljunditega. Mängus püstitatakse konkreetsed eesmärgid või lahendatakse probleemid, sooritades selleks teatud tegevusi. Selleks võetakse riske, eksitakse ja õpitakse vigadest. Mängus on loodud turvaline keskkond, kus katsetamine ja ebaõnnestumine on ohutu, seetõttu on võimalik läbi proovida erinevaid lahenduskäike. Mäng tõstab õpimotivatsiooni ning aitab simulatsioonis kogetut päriselus paremini rakendada. Mäng (nt rollimäng) võib toimuda nii virtuaalses kui ka reaalses keskkonnas. Võib kasutada erinevaid viktoriine (kuldvillak, miljonimäng), virtuaalreaalsuse ja simulatsioonikeskkondi, tõsiseid mänge ingl serious games (nt oma äri käivitamine ja käigus hoidmine, linna ehitamine ja planeerimine, energia säästmine, programmeerimismängud, rännak minevikus jms). Rohkem infot erinevate mängude kohta leiab SEGAN (Serious Games Network) kodulehelt.

Mängustatud õpe (gamification): Mängustatud õpe tähendab õppeprotsessi teatud mängu elementide (punktid, tasemed, õpimärgid, edetabelid, võistlused, saavutused, premeerimine) lisamist. Eesmärk on tõsta õpimotivatsiooni ja värskendada õppetegevust (Editorial Team, 2013). Mõningad mängustamise elemendid on integreeritud veebipõhistesse õpikeskkondadesse, nt õpimärgid (open badges), kuid enamasti tuleb õpetajal mängustamise süsteem ja reeglid ise välja mõelda. Selleks sobivad väga erinevad digivahendid: tabelarvutusprogrammid, spetsiaalsed edetabeli loomise vahendid, õpimärkide loomise ja kujundamise vahendid jne.

2.1.2. Õppemeetodite kasutamine õppeprotsessi etappides

Õppemeetodite (edaspidi on selles alapeatükis kasutatud ka terminit “meetodid”) teadlikul valikul tuleb arvestada õppeprotsessi eesmärke, õpiväljundeid, aine ja õppijate eripära, õppijate kogemusi meetodite kasutamisel, õpikeskkonna tingimusi, õpetaja enda oskusi ja kogemusi meetodite kasutamisel jne. Tegelikult peegeldab meetodite valik üsna palju õpetaja arusaamu õppimisest, tema enda ja õppijate rollist õppeprotsessis. Kasutatavate meetodite hulk sõltub õpetaja olemasolevast pedagoogilisest arsenalist, mille laiendamine on iga õpetaja professionaalne kohus. Tagasisidet ja hindamist kavandades on mõistlik läbi mõelda, kuivõrd on kooskõlas õppeprotsessi jooksul kasutatud õppemeetodid ja kavandatavad hindamismeetodid. (Karm et al., 2011)

Meetodite valik on väga suur ning parema ülevaate saamiseks võib neid rühmitada erinevate tunnuste alusel (vaata joonis 2).

Joonis 2. Õppemeetodite rühmitamine (Karm et al., 2011). Vaata joonist suuremalt.

Õppemeetodeid võib rühmitada ka õppeprotsessi ülesehitusest lähtuvalt, arvestades seda, millises õppeprotsessi etapis on sobivam kasutada üht või teist meetodit. Sõltuvalt pedagoogilisest lähenemisest võivad õppeprotsessi etapid olla põimitud või toimuda erinevas järjestuses (nt probleemipõhise õppe puhul toimub uue info omandamine ülesannete lahendamise käigus).

Õppeprotsessi alguses on oluline kasutada õppemeetodeid (tutvumis- ja soojendusülesandeid), mis aitavad õppijatel häälestuda õppimisele, äratada huvi, seada eesmärke või korrata eelteadmisi (nt ajurünnak, põhimõistete defineerimine). Tutvumis- ja soojendusülesannete eesmärgiks on aidata õppijatel üksteisega tuttavaks saada, luua rühmas positiivne atmosfäär, võimaldada lõõgastust, lõhkuda sotsiaalseid barjääre ja tüüpilisi mõtlemismalle, taastada energiat ja seostada ennast nii teema kui rühmaga. Tutvumisülesanded aitavad tekitada kursusel ühiste arusaamade, vastutuse ja nägemusega õpikogukonna, mille liikmed toetavad teineteist kogu õppeprotsessi vältel. Eriti oluline on see just e-õppe puhul. Erinevate tutvumis- ja soojendusülesannetega on võimalik tutvuda õppematerjalis “Aktiivõppemeetodid e-õppes” (Karm et al., 2011).

Uue õppimise etapis tutvub õppija uue teabega teksti lugemise, materjali kuulamise või vaatamise või millegi kogemise teel. Selles etapis on oluline toetada uue materjali tähendusse süvenemist ning uue informatsiooni ühendamist tuttavaga. Tähenduseni ei jõuta passiivselt, vaid seda luuakse aktiivselt. Uued teadmised muutuvad omaseks, kui neid konkretiseerida näidetega ja seostada eelnevate teadmistega. Seoste loomine toimub näiteks siis, kui uusi teadmisi hakatakse kasutama probleemide lahendamisel. Lahendada tuleks erinevaid ülesandeid, kasutades teadmisi eri kontekstides. 

Mõned näited võimalikest individuaalselt sooritatavatest ülesannetest: 

  • kirjalikud ülesanded (referaadi koostamine, küsimustele vastamine, kokkuvõtete sõnastamine, õpitu reflekteerimine, materjali täiendamine);
  • testid (harjutustestid, mille puhul vastuseid kontrollivad õppijad ise või teeb seda arvuti; hindelised testid, küsimuste ja testide koostamine);
  • osalemine veebipõhistes aruteludes;
  • praktilised tööd.

Igas õppeprotsessi etapis võib peale individuaalsete õppemeetodite kasutada ka rühmatöö meetodeid. Rühmatöö puhul töötavad õppijad koos väikestes rühmades ühise eesmärgi nimel. Rühmatöö puhul vastutavad kõik rühma liikmed ühiselt ülesande täitmise eest. Rühmatöö eeldab koostööd, oskuste ja teadmiste vahetamist ning tööjaotust ülesannete täitmisel. 

Rühmatööl võivad olla erinevad eesmärgid ning iga eesmärgi saavutamiseks tuleks valida kõige sobivam rühmatöö meetod: 

  • uue materjali esitamine, uue info omandamine (seminar, mosaiik); 
  • analüüsioskuste kujunemise toetamine (väitlused, juhtumite analüüs, simulatsioonid);
  • sotsiaalsete oskuste kujundamine, koostöö edendamine, demokraatlike harjumuste kujundamine ja demokraatia õppimine (rühmaarutelud, pressikonverents, sümpoosium, arutelud, debatt, 5-minutine lavastus); 
  • erinevate arusaamade, seisukohtade ja hoiakute väljatoomine ning tunnustamine, oma kogemuse panustamine rühmateadmisse (akadeemiline vaidlus, rollimängud, intervjuu, ridade moodustamine); 
  • uute ideede genereerimine, probleemilahendamise oskused (ajurünnak, juhtumite analüüs, avatud ruumi meetod); 
  • iseenese tundmaõppimise võimaluste loomine õppijatele (iseseisvuse tunnetamine, oma tugevuste ja nõrkuste tundmaõppimine).

Näited rühmatöö korraldamiseks:

  • Kasutatakse privaatset foorumit, kuhu rühma liikmed postitavad oma mõtteid probleemi kohta. Keegi rühma liikmetest teeb lõpus postitustest kokkuvõtte ja esitab selle rühma nimel.
  • Rühmatöö vahendit kasutades kirjutavad kõik rühma liikmed ühisesse dokumenti oma mõtteid. Lõpus teeb keegi rühma liikmetest arvamustest kokkuvõtte, märkides arvamuste ja kommentaaride järel sulgudesse, kes selle osa autor oli.

Õpikeskkondades saab rühmatööks kasutada foorumit, vikit, jututuba, veebiseminari vahendit jt võimalusi. Kasutada saab veel erinevaid veebipõhiseid koostöövahendeid.

Refleksioonietapis luuakse õpitust terviklik pilt, kasutatakse õpitut uutes seostes ja uutes olukordades, kujundatakse oma suhtumine sellesse ja muudetakse arusaamu. Refleksioon on vajalik, et õppijad võtaksid uued teadmised omaks. Uued teadmised kinnistuvad paremini, kui neid kasutada ja siduda varasemate teadmistega. Selleks tuleb õppijatele anda võimalusi väljendada uusi teadmisi ja ideid oma sõnadega, samuti anda ülesandeid, kus õppijad saavad uusi teadmisi ja oskusi loovalt rakendada. Tähtsaks ülesandeks refleksioonietapis on aktiveerida mõttevahetust õppijate vahel, et nad saaksid võrrelda oma uusi teadmisi ja arusaamist teiste õppijate omaga. Refleksiooniprotsess võiks kaasa aidata sellele, et õppijates tekib isiklik suhe õpitavasse, seda saab toetada õpimapi (e-portfoolio), õpipäevikute jt ülesannete kaudu. Samuti on oluline luua tervikpilt, paigutada uued teadmised olemasolevate teadmiste süsteemi (kokkuvõtete, mõttekaartide ja skeemide koostamine, küsimustele vastamine, lausete lõpetamine, õpipäeviku ja digitaalse arengumapi koostamine). 

2.1.3. Üldpädevuste arendamine

E-kursuse kavandamisel on soovitatav lähtuda sellest, et lisaks ainevaldkonnale tuleb arendada ka üldpädevusi (Eesti elukestva õppe strateegia, 2014), milleks on:

  • õpioskused 
  • sotsiaalsed oskused ja kodanikupädevus 
  • algatusvõime ja ettevõtlikkus
  • emakeeleoskus 
  • võõrkeelte oskus 
  • digipädevus 
  • matemaatikapädevus ning teadmised teaduse ja tehnoloogia alustest
  • kultuuriteadlikkus ja –pädevus

Kõige rohkem saame e-kursusel toetada õppijate õpioskuste ja digipädevuse arendamist.

Õpioskusteks nimetatakse oskuseid, mis, sõltumata õpitavast valdkonnast, mõjutavad otseselt õppimise efektiivsust. Näiteks kuuluvad õpioskuste alla funktsionaalse lugemise, keskendumise, teadmiste organiseerimise, enese motiveerimise, aja planeerimise, lisainfo leidmise, iseseisva töö tegemise ja eneseanalüüsi oskused. Kuna meid ümbritsev keskkond muutub järjest kiiremas tempos, siis on olulised õpioskused ka kohanemis- ja enesejuhtimisvõime, sotsiaalsed oskused, kriitilise mõtlemise oskus ja loovus. Kuigi enamus inimesi omandab neist suure osa lihtsalt elukogemusega, on tegemist siiski oskustega, mida on võimalik arendada ka täiesti teadlikult ja eesmärgipäraselt. Näiteks on võimalik tõsta õppijate funktsionaalse lugemise oskust, andes neile ülesandeks märgistada olulist teksti või lastes neil kirjutada lühikokkuvõtte loetud teksti kohta. Õpioskuste arendamisel tuleb arvestada, et õppijatele sobivad erinevad meetodid ning seega tuleb neile anda vabadus valikuid teha. Näiteks ei aita aja planeerimise oskusele kuidagi kaasa see, kui anda ette range ajakava ja määrata karistused tähtaegade ületamise eest. Märksa efektiivsem on lasta õppijatel ise luua kursuse alguses oma individuaalne ajakava ning motiveerida neid edaspidi seda järgima. 

Digipädevus on vajalik osalemiseks tänapäeva üha digitaalsemas ühiskonnas. Eesti haridusasutused saavad õppijate digipädevust arendada DigComp raamistikule toetudes, mis on loodud 21. sajandi kodanikele (Vuorikari et al., 2016, Carretero et al., 2017). E-kursusel õppimine toetab digioskuste arendamist väga suurel määral ning seda kõikides õppija DigComp mudeli pädevusvaldkondades (Harno digipädevuse rakkerühm, 2021):

  1. Info- ja andmekirjaoskus – andmete, info ja digisisu otsing, sirvimine, filtreerimine, hindamine ja haldamine.
  2. Suhtlus ja koostöö digikeskkondades – suhtlemine digitehnoloogia abil, andmete, info ja digisisu jagamine, kodanikuaktiivsus, koostöö ja viisakas käitumine digikeskkonnas, digitaalse identiteedi haldamine.
  3. Digisisu loomine – digisisu arendus ja kohandamine, autoriõigus ja litsentsid, programmeerimine.
  4. Digiturvalisus – digiseadmete kaitse, isikuandmete ja privaatsuse kaitse, tervise ja heaolu kaitse, keskkonnakaitse.
  5. Probleemilahendus – tehniliste tõrgete lahendamine, digitehnoloogiate valik, uuendused digilahenduste abil, digipädevuse hindamine ja arendamine.

E-kursuse loojad võiksid arvestada eelpool toodud valdkondadega ning arendada õppijate digipädevusi kogu õppeprotsessi vältel.  Selleks luuakse korrektsed ja kvaliteetsed õppematerjalid (vt “Digitaalse õppematerjali loomise soovitused” (Aluoja et al., 2014)), planeeritakse mitmekülgsed õppetegevused, kus kasutatakse erinevaid digivahendeid ning lastakse õppijatel olla aktiivne sisulooja.

2.1.4. Õppijate omavahelise suhtlemise kavandamine, õpikogukonna loomine

Auditoorses õppes on õppijatel võimalus kohtuda ühes ruumis, tihti tunnevad nad üksteist ja saavad ühiselt õppetöös esilekerkivaid probleeme lahendada. E-kursusel saab õppijate vastastikust suhtlemist ja ühist probleemide lahendamist korraldada digitaalsete suhtlusvahendite abil. Õppijate ühised arutelud kursuse teemadel ei teki reeglina spontaanselt, vaid kursuse läbiviija algatusel ja toel. 

Õppijate omavaheliseks tutvumiseks ja õpikogukonna tekkimise soodustamiseks saab kursusele planeerida sobivaid tegevusi. Üheks variandiks on näiteks lasta kõigil osalejatel kirjutada kursuse foorumis enesetutvustus. Samas on võimalik kursust alustada kohe (temaatilise) rühmatööga, mis sunnib õppijaid vähemalt mõne oma kursusekaaslasega kontakti otsima. Võimalusi on loomulikult veel ning alati võib ka mitut neist samaaegselt kasutada. Igal juhul ei tohi unustada, et sellist tüüpi planeeritud tegevus vajab korralikke juhendeid ja õpetajapoolset toetust. 

Kursuse käigus on soovitatav kasutada arutelusid, vastastikust koduste tööde retsenseerimist, debatte, rühmatöid ja muid võtteid, mis suunavad õppijaid omavahel suhtlema ja üksteist aine omandamisel toetama. 

2.2. Hindamise kavandamine

Hindamise kavandamisel on oluline otsustada, milliseid hindamismeetodeid ja –strateegiaid kasutada. Hindamine peab lähtuma õpiväljunditest ja tuleb planeerida enne õppematerjalide koostamist. Määrata tuleb, millist tüüpi hindamist on vaja, millal hindamine toimub, milliseid hindamismeetodeid (test, ülesanne, tööde portfoolio jne) kasutatakse. 

Võtmeküsimused hindamisstrateegia väljatöötamisel:

  • Kas mõõdetakse kõikide õpiväljundite saavutamist?
  • Kuidas hinnatakse (milliste tegevustega)?
  • Millal kursuse jooksul toimub hindamine?
  • Millised on hindamiskriteeriumid?
  • Kas kasutatakse hindamismudeleid või -maatrikseid?
  • Kes hindab (õppija ise, automaatselt, õpetaja, kaasõppija)?
  • Millist tagasisidet antakse õppijale (hinded, kommentaarid, mudelvastused vm)?

Enamik e-kursusi sisaldab mitmesuguseid ülesandeid, mis antakse õppijatele sooritamiseks regulaarsete ajavahemike järel kogu õppeprotsessi jooksul. Ülesannete tähtajalise sooritamise kohustus määrab kursusel õppimise tempo, motiveerib õppijaid kogu õppeprotsessi jooksul pidevalt töötama ning aitab neil saada tagasisidet oma õpiedukuse kohta. Meeles peab pidama, et ülesanded on efektiivsed vaid siis, kui õppijad saavad konstruktiivset tagasisidet. Ainult hinde või saadud punktide arvu teatamine kahandab ülesande kasulikkust ja motiveerivat väärtust.

Eristatakse kahte hindamistegevust: tulemushindamine ja kujundav hindamine. Kokkuvõttev ehk tulemushindamine (ingl. Summative assessment of learning) on vahend õppijate teadmiste taseme määramiseks ja õpitulemuste saavutamise kindlakstegemiseks. Kujundav hindamine (ingl Formatiive assessment for learning) on vahend, mis aitab õppijail efektiivsemalt õppida ja õpetajal õppeprotsessi analüüsida. 

Veebipõhises õppes on hindamisvõimalused järgmised (Thorpe, 1987; Paulsen, 2003):

  • enesehindamine (self-assessment) – õppematerjalide järele on lisatud testid ja hindamismaatriksid eneseanalüüsiks;
  • automaatne hindamine (computer assessment) – tavaliselt test valikvastustega küsimustest, aga ka kõikidest teistest küsimuste tüüpidest, mida on võimalik arvuti abil automaatselt hinnata: lühivastustega, vastavusse seadmise, õigesse järjestusse seadmise, lünkade täitmise küsimused, ristsõna lahendamine, ühe vastusega arvutusülesanne. Üha rohkem on valmiskujul saadaval interaktiivseid multimeediumiharjutusi, eneseteste ja ülesandeid. Automaatset hindamist saab kasutada nii enesehindamisel kui ka hindelisel hindamisel;
  • hindab kursuse läbiviija  (tutor assessment) – kirjalikud ülesanded (esseed, referaadid, projektid, probleemide lahendused jm), mida hindab ja millele annab tagasisidet juhendaja. See on tavaliselt kõige põhilisem hindamise viis, mille puuduseks on juhendaja suur töökoormus, mistõttu on soovitav kombineerida erinevaid hindamisviise.
  • kaasõppijate hindamine (peer assessment) – siia kuuluvad kaasõppijatele antavad mitteformaalsed kommentaarid rühmatööd tehes ning formaalne tagasiside individuaalsetele ülesannetele.

Ülaltoodud hindamisviise võib kasutada kursuse raames ka kombineeritult.

Õppijatele tuleb anda ülevaade hindamise eesmärkidest,  viisidest ja kriteeriumitest. Kriteeriumitest võib luua hindamismudeli või -maatriksi (loe lähemalt), mis muudab hindamise läbipaistvamaks ja annab võimaluse teostada ka enesehindamist. Hindamismudeleid ja -maatrikseid saab luua ka otse digitaalses õpikeskkonnas, kus see on toetatud, nt Moodle, Google Classroom jt. Õppijaid teavitatakse isikustatult ainult nende enda õpitulemustest, isikustamata kujul võib õpitulemusi näidata kõigile õppijatele. 

Põhjalikuma ülevaate hindamisest leiab Einike Pilli koostatud käsiraamatust “Väljundipõhine hindamine kõrgkoolis”.

2.3. Digivahendite valik

Digivahendite valik sõltub õpieesmärkidest, -sisust ja -tegevustest. Nende valimiseks soovitame kaasata haridustehnoloogi, õppedisaineri või muid pädevaid kolleege.

Digivahendite valikul tuleb arvestada:

  • kättesaadavust,
  • kasutamise lihtsust,
  • õppijate aktiivse kaasamise võimalusi,
  • interaktiivsust,
  • adaptiivsust,
  • sobivust koostööks,
  • vastavust standarditele.

Tänapäeva õpihaldussüsteemid (Learning Management Systems) sisaldavad erinevaid vahendeid ja võimalusi kursuse struktureerimiseks, sisu esitamiseks, suhtlemiseks, õpitegevuste sooritamiseks ning kursuse haldamiseks. 

a) Materjalide loomiseks saab lisaks õpihaldussüsteemi võimalustele kasutada ka muid veebipõhiseid vahendeid. Põhjalikult saab nendega tutvuda digitaalse õppematerjali autorile loodud juhendis: “Digitaalse õppematerjali loomise soovitused” (Aluoja et al, 2014).

Kavandamise etapis tuleb mõelda, milliseid meediume kasutatakse õppematerjalide loomisel. Alljärgneval joonisel 3 on toodud erinevad näited, kuidas multimeediumit saab õppematerjalis rakendada.

Joonis 3. Multimeediumi kasutamine õppematerjalides (J. Koumi 2006)

b) Suhtlusvahendid – avaldavad suurt mõju kogukonnatunde tekkimisele ja akadeemiliste suhete loomisele. Nende vahendite tõhusast kasutamisest võib sõltuda, kas konkreetne õppija saab kursuse läbimisega hakkama või mitte. Seetõttu peavad kursuse planeerijad pühendama suurt tähelepanu suhtlusvahendite kasutamisele. Suhtlusvahendid jagunevad kahte klassi:

  • sünkroonsed vahendid – reaalajas kasutatavad vahendid (veebiseminari vahendid, jututuba);
  • asünkroonsed vahendid – erineval ajal kasutatavad vahendid (foorum, e-post);

c) Koostöövahendid – on olemas veebipõhistes õpikeskkondades (foorum, ülesannete vahend, mida saab kasutada rühmatööks, viki). Peale nende sobib koostöövahenditeks kasutada sotsiaalse tarkvara võimalusi (nt vikid, ajaveeb, Trello, YouTube, Google Docs jm).

Rohkem infot õppeprotsessi toetavast tarkvarast leiab Eesti Haridustehnoloogide Liidu koostatud “Digitaalsete keskkondade ja vahendite kogumikust”.

Kavandamise etapis on vaja planeerida samaaegselt erinevad õppeprotsessi osad ning arvestada õppijate koormust õppimisel. 1EAP (Euroopa ainepunkt) tähendab 26 tundi õppetööd. Kombineeritud kursusel on õppijatele vaja anda tervikülevaade nii kontaktõppes kui e-õppes toimuvast. Alljärgnev tabel aitab planeerida õppeprotsessi kui tervikut.

Tabel 1. Õppeprotsessi kavandamise erinevad osad

Õppimisele kuluva aja arvestuse aluseks on keskmise õppija erinevatele tegevustele kuluv aeg, mis auditooriumis ja e-õppes kokku peavad andma EAP-dega ettenähtud aja.

Kvaliteedinõuded e-kursusele õppeprotsessi kavandamise etapis

Kursuse ainekava või aineprogramm toetub õppeasutuse nõuetele.

Esitatud on õppijatele vajalikud eeldusained või eelteadmised ja oskused kursusel osalemiseks.

Kursuse õppetegevused ja hindamise põhimõtted toetavad  õpiväljundite saavutamist.

Õppijatele on esitatud hindamise ja tagasisidestamise põhimõtted.

Kursuse õppematerjalid ja õppetegevused vastavad kursuse mahule.

Toetatakse õpioskuste kujunemist (õppijaid suunatakse õpitu reflekteerimisele, aja planeerimisoskuste kujundamisele jne).

Tehnoloogilised vahendid toetavad õppeprotsessi läbiviimist.

Kursuse kavandamisel on arvestatud terviklikkuse põhimõtet nii, et veebipõhises õpikeskkonnas kajastub õppeprotsess ühtse tervikuna.

3. Kursuse väljatöötamine

Kursuse väljatöötamine on protsess, mille jooksul luuakse digitaalseid vahendeid kasutades terviklik kursus (õppematerjalid, testid, juhendid jm). Selleks on soovitatav kaasata mitme valdkonna eksperte. Ülikoolides ja kutseõppeasutustes pakuvad akadeemilisele personalile e-kursuse koostamisel metodoloogilist ja tehnilist tuge haridustehnoloogid, õppedisainerid, multimeediumi- ja infotehnoloogiaspetsialistid. Üldhariduskoolides on tööl ainult haridustehnoloogid (mitte igas koolis). Õpetaja abiline e-kursuste loomisel ja testimisel on haridustehnoloog või õppedisainer, kes:

  • annab soovitusi, kuidas õppematerjale ette valmistada ja kujundada;
  • aitab valida kursuste jaoks sobivaid metoodikaid ja tehnoloogiaid;
  • aitab kursust tehniliselt disainida;
  • aitab kavandada õppijate toetust kursuse läbiviimise erinevatel etappidel;
  • aitab kursuse kohta saadud tagasisidele toetudes kursusi paremaks muuta.

E-kursuse loomisel ja teiste autorite loomingu kasutamisel peab kindlasti arvestama autoriõiguse seadusega. Tavaliselt valmib suurem osa e-kursustest meeskonnatöö tulemusel, mitte üksiku autori poolt. Kursusel peab kirjas olema kõikide panus. Iga materjali juures peab olema üheselt arusaadav ja nähtav märgend, kus on kirjas materjali autor(id). Teiste autorite tööde suuremahulisel kasutamisel (tõlkimine jm) peab selleks küsima luba. Autoriõigusi ja litsentsi alusel saadud õigusi tuleb kaitsta ning kolmandate osaliste (kaasa arvatud õppijate) loodud materjalide kasutamise suhtes kehtivatest piirangutest kinni pidada. Nagu juba eelpoolt välja toodud, siis kõik õppematerjalid ei pea olema kursuse autori loodud, kasutada võib vastava litsentsiga (nt Creative Commons) varustatud avatud materjale. Võib ka viidata veebis kättesaadavatele litsentseeritud materjalidele, kuid peab jälgima, et need oleksid kogu kursuse jooksul kättesaadavad. Kohustus on viidata kasutatud teose autori nimele (kui see on teosel näidatud), teose nimetusele ja avaldamisallikale ning siis on lubatud:

  1. õiguspäraselt avaldatud teose tsiteerimine ja refereerimine motiveeritud mahus, järgides refereeritava või tsiteeritava teose kui terviku mõtte õige edasiandmise kohustust;
  2. õiguspäraselt avaldatud teose kasutamine illustreeriva materjalina õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus ja tingimusel, et selline kasutamine ei taotle ärilisi eesmärke;
  3. õiguspäraselt avaldatud teose reprodutseerimine õppe- ja teaduslikel eesmärkidel motiveeritud mahus haridus- ja teadusasutustes, mille tegevus ei taotle ärilisi eesmärke (Autoriõiguse seadus, 2021).

Õppematerjalide loomisel tekkivate autoriõigusalaste probleemide või küsimuste puhul leiab abi MTÜ Autor hallatavalt infoportaalist aadressil http://www.autor.ee.

Pikemalt loe autoriõiguste kohta käesoleva juhendi peatükist 6.2.  “Autoriõiguste järgimine e-kursuste ja digitaalsete õppematerjalide koostamisel”.

3.1. Õppematerjalide väljatöötamine

Õppematerjale välja töötades peab jälgima, et need sobiksid õppijatele iseseisvaks õppimiseks. Tänu sellele saavad õppijad valida neile õppimiseks sobiva aja ja koha. Iseõppimise materjalid võivad hõlmata osa kursuse põhimaterjalist, kuid samuti saab nende abil pakkuda väärtuslikku lisa teemade kohta, mille omandamine on kursuse läbimiseks soovitatav, aga mitte kohustuslik. Iseõppimise materjalide koostamisel võib lähtuda kursuse või programmiga seotud vajadustest, kuid samas peab iga materjalikomplekt olema terviklik, kindlate eesmärkide ja mõõdetavate tulemustega. Iseõppimise materjalide puhul tuleb võimalikult palju rakendada interaktiivseid meetodeid, et õppijad saaksid ise hinnata oma edusamme õpitulemuste saavutamisel. 

Õppematerjalide koostamisel võib kasutada juba olemasolevaid materjale, mida leidub erinevates repositooriumites. Repositooriumitest leiab Eestis igapäevaselt kõige enam kasutamist e-Koolikott. e-Koolikott on digitaalse õppevara portaal, mis pakub kaasaegseid õppematerjale õpetajale ainetundide rikastamiseks, õpilasele iseseisvaks õppimiseks ja lapsevanemale lapse abistamiseks. 

Õppematerjalide väljatöötamisel on soovitatav järgida alljärgnevaid põhimõtteid: 

  • Õppematerjalide esitamiseks kasutatakse erinevaid meediume, digivahendeid ja -lahendusi: tekstipõhised materjalid (nt konspektid, juhendid), slaidid (auditoorse õppe toena), illustratsioonid (joonised, pildid, graafikud), audiomaterjalid, videomaterjalid, integreeritud lahendused (nt slaidid kombineeritud audio või videoga), animatsioonid, veebiviiteid, jne;
  • Õppesisu arvestab õppijate vajaduste ja eripäradega (sh erivajadustega õppijatega). Kursusel osalemiseks tarvilik eritehnika ja -tarkvara on tagatud kõigile õppijatele (nt testversioonid programmidest, väljalaenutatavad tehnilised vahendid);
  • Õppesisu on usaldusväärne, täpne ja ajakohane. Selgelt on esitatud autorite ja õppeasutuse andmed; on viidatud teiste autorite teostele; õppematerjalide juures on märge selle viimase uuendamise kohta; kõik kursusel viidatud veebilingid ja videod töötavad;
  • Õppematerjal on kasutatav erinevate veebilehitsejate (Mozilla Firefox, Safari, Google Chrome, Edge) ning operatsioonisüsteemidega (Microsoft Windows, Linux, Mac OS, iOS, Android). Kui õppematerjalide kasutamisel on tehnilisi eritingimusi, siis peavad need kursusel olema esitatud (nt õpijuhistes);
  • Õppematerjal on kasutatav nii arvutis kui ka nutiseadmes;
  • Õppematerjal on keeleliselt korrektne;
  • Õppematerjal on sobivalt liigendatud väiksemateks osadeks.

Järgnevalt antakse täpsemad ja spetsiifilisemad soovitused teksti, graafika, heli, video, animatsiooni, esitluse ja testi loomiseks.

3.1.1. Tekstipõhine õppematerjal ja selle kujundamine

Tekst on enim levinud ja kasutatavaim viis informatsiooni edastamiseks. Lugejale (õppijale) on arusaadavam, kui teksti kirjutamisel on järgitud selle koostamise, struktureerimise ja kujundamise soovitusi. Digitaalne õppematerjal on enamasti interaktiivne tekst, mis sisaldab veebilinke ja mis on esitatud HTML-formaadis (veebilehtedena). 

Interaktiivsed tekstid võimaldavad kasutada õppijat aktiveerivaid võtteid (nt automaatse tagasisidega mõtlemisküsimused, selgitavate tekstide ilmumine kursori liikumisel pildile) ning pookida (embed-koodi vistutama) teksti sisse aktiveerivat sisu (nt YouTube’i video). Tänapäeval loetakse aina vähem pikki lineaarseid tekste ja ka õppimisel eelistatakse lühemat liigendatud interaktiivset teksti, mis on kombineeritud illustratiivse ja selgitava materjaliga (tekst, joonis, video, heli).

E-kursusel kasutatakse tekstilise õppematerjali esitamiseks enamasti õpikeskkonna lehekülje või raamatu vahendit, mis sisaldavad redaktorit, mille abil saab õppematerjali kujundada. Tihti edastatakse teksti ka failidena: esitlusprogrammides ja tekstiredaktorites loodud materjalid, mida levitatakse nt PDF-, DOC-, PPT- või EPUB-vormingus repositooriumite või õpikeskkondade kaudu.

Õppematerjalid on soovitatav luua üldtunnustatud formaadis, mille kasutamiseks ei pea õppija tegema täiendavaid kulutusi või tagab kursuse autor/läbiviija õppijatele vajaliku eritarkvara õppematerjalidega tegutsemiseks. Kui eritarkvara soetamise kulud jäävad õppija kanda, tuleb seda väga selgesti õppijale selgitada juba enne kursuse algust (varjatud kulud). Tuntumad tekstifailivormingud on TXT, DOC, DOCX, RTF ja ODT. Need formaadid ei taga teksti kujunduse säilimist, kui neid avada teiste programmidega. Tekstide autentsel kujul levitamiseks (eriti, kui need sisaldavad tabeleid, jooniseid ja pilte) sobib kasutada PDF-vormingut (Portable Document Format), kuna see säilitab materjali algse kujunduse ning seda on võimalik vaadata kõigi levinumate operatsioonisüsteemide, mobiiliseadmete ja e-lugeritega. PDF-vormingus faile on võimalik muuta eritarkvaraga.

Soovitusi kergesti loetava ja haaratava teksti koostamiseks ja liigendamiseks:

  • pealkirjaga tekitatakse huvi ja kajastatakse tekstis räägitavat;
  • sissejuhatavas lõigus võetakse kokku teksti põhisisu ja mõte;
  • kasutatakse loetelusid;
  • kasutatakse lühikesi lõike;
  • kasutatakse olevikuvormi ja kindlat kõneviisi;
  • rõhutamisel kasutatakse rasvast ja/või kaldkirja, rõhutatakse pigem üksikuid sõnu kui pikemaid tekstiplokke;
  • välditakse teksti allajoonimist, v.a juhul, kui tegemist on veebiviitega;
  • väliste veebiviidete kohta esitatakse soovitatavalt lingitava materjali pealkiri, autor ja võimalusel täispikk veebiaadress (URL);
  • välditakse läbiva suurtähega tekstiplokkide kirjutamist.

Teksti kujundamisel tuleb arvestada järgnevate soovitustega:

  • kirjastiili valikul eelistatakse sans-serif-kirjalaadi (ilma “sabadeta”), mida on ekraanilt kergem lugeda (nt Calibri, Verdana, Arial);
  • silmale pidepunkti pakkumiseks ja loetavuse parandamiseks kasutatakse vasak- või rööpjoondust;
  • välised veebiviited on tavaliselt sinise värvusega ning erinevad sama õppematerjali sisestest viidetest;
  • sarnaseid elemente kujundatakse läbivalt ühtemoodi (nt loetelud, reeglid, definitsioonid, näited, ülesanded, teoreemid);
  • välditakse taustapilte ja erksaid taustavärve;
  • teksti- ja taustavärve eristatakse tugevas kontrastis (must kiri valgel taustal);

Neid põhimõtteid järgides koostatud tekst köidab rohkem õppija tähelepanu ja aitab materjalist  paremini aru saada. Põhimõtete mittejärgmine võib takistada õppija tööd õppematerjaliga (vaegnägijad, värvipimedad, mustvalge trükk jm).

Mõned õppijad võivad soovida loengumaterjale lugeda oma arvutist ilma internetti kasutamata või paberkandjal. Seda võib vaja minna ka siis, kui veebimaterjalide kasutamine on häiritud. Seetõttu tuleks õppematerjalid luua nii, et õppijal oleks võimalik soovi korral vähese vaevaga õppematerjal oma arvutisse salvestada või välja trükkida.

3.1.2. Graafika loomine

Soovitatav on tekstilist õppematerjali kombineerida graafikaga. Graafikaga (joonised, pildid, graafikud) saab esitada õpitava sisu, seda illustreerida, püüda õppijate tähelepanu ja aidata neil paremini mõista keerulisi seoseid. Graafika kasutamine õppematerjalis on eriti kasulik nägemismäluga õppijale. Oluline on jälgida, et graafika oleks eesmärgipärane, sisaldaks vajadusel selgitavat teksti ja viitaks selle autorile. Kujundus peab arvestama väljakujunenud disainipõhimõtteid, ei tohi hajutada õppija tähelepanu ega suurendada töökoormust. Graafikat lisades tuleb sisestada ka selle alternatiivtekst (ALT), mis on nähtav, kui graafikat ei kuvata või pole võimalik seda näha (nt vaegnägijad, kes kasutavad ekraanilugerit).

Levinumad veebilehitsejad toetavad pildivorminguid nagu JPG, PNG ja GIF. Viimased kaks võimaldavad kasutada läbipaistvat tausta, selliseid pilte saab paigutada värvilisele foonile nii, et pildi enda foon ei jää paistma. JPG (või JPEG) sobib fotodele, sest lubab ka väga väikese failisuuruse korral säilitada ilusa ja üksikasjaliku pildi. See vorming ei sobi aga graafikute ja jooniste jaoks, mille puhul on soovitatav kasutada nt PNG- või GIF-vormingut.

Graafika paremaks eristumiseks tekstist on soovitatav jätta teksti ja pildi vahele vaba ruumi (näiteks 5–10 pikslit või 1–2 täheruumi). See kiirendab lugemist, samas annab materjalile õhulisust. Õppematerjalile graafika lisamisel tuleb pöörata tähelepanu pildifaili suurusele: kui illustratsioonidega õppematerjali vaadatakse interneti vahendusel, siis ei sobi sinna väga mahukad ja suure resolutsiooniga pildid, piltide maht võiks jääda 1-2 MB piiridesse – siis avaneb õppematerjali lehekülg kiiresti ja sujuvalt. Kui pilte lisatakse testidesse või ülesannetesse, mida sooritatakse ühel ajal (nt eksamitestid, olümpiaadid, kontrolltööd), võiksid pildimahud olla veelgi väiksemad, soovitavalt alla 100 KB, kuna võrgukoormus ühele veebileheküljele kasvab sellisel juhul kordades ning pilt laetakse ette aeglasemalt. Kui mingil põhjusel pildi suur maht ja resolutsioon on vajalikud, siis selle maht tuleb lisainfos eraldi välja tuua.

3.1.3. Heli loomine

Heli- ehk audiosalvestisega saab õppematerjalile lisada selgitusi ja helinäiteid, kuid esitada ka kogu vajalikku õppematerjali (podcast ehk taskuhääling, audioloeng). Helimaterjal sobib eriti hästi kuulmismäluga õppijale. Helimaterjali loomine ei ole keeruline, kuid seda on raskem muuta kui teksti. Keeleõppes aitab heli kasutamine õppida hääldust ning harjuda keele kõlaga.

Helisalvestiste kasutamiseks õppematerjalides ja nende tõrgeteta kuulamiseks on oluline jälgida kasutatud failivorminguid. Levinumad helisalvestiste vormingud on MP3 ja WAV, mida suudavad ette mängida kõik arvutid ja mobiilseadmed.

MP3 on pakitud failivorming, millest tulenevalt on selles vormingus fail väikese mahuga ja internetis kiirelt liigutatav. Helifaili loomisel MP3-vormingus tuleb jälgida, et edastamiskiirus oleks kõne puhul minimaalselt 64 kbit/s ja muudel juhtudel vähemalt 128 kbit/s. Mida suurem on infoedastamiskiirus, seda kvaliteetsem on tulemus, aga seda suurem on ka helifaili maht.

WAV on pakkimata ja kõrge kvaliteediga heli salvestamiseks mõeldud vorming, mida on hea kasutada originaalmaterjali säilitamiseks. Internetis levitamiseks on see tülikalt mahukas.

Helisalvestiste loomiseks saab kasutada professionaalseid helisalvesteid, diktofone, nutitelefone ja sülearvutisse sisse ehitatud mikrofone. Heli salvestamiseks on erinevaid rakendusi:

  • Voice Recorder või Kõnesalvesti (Windows 10 tasuta rakendus)
  • Garage Band (Mac OS vaikimisi rakendus)
  • Audacity (Windows, Mac OS, Linux)
  • SpeakPipe https://www.speakpipe.com  (veebipõhine tarkvara)

Heliklipi salvestamisel tuleb pöörata tähelepanu sobiva hääletooni leidmisele ja kõnemaneerile (sobiv tempo, diktsioon). Salvestamisel tuleb kasutada korralikku mikrofoni või peakomplekti (kõrvaklapid ja mikrofon) ning jälgida, et ei oleks segavat taustamüra.

Helisalvestise töötlemiseks saab kasutada järgmisi levinud tarkvarasid:

Hea tava järgi loodud õppeotstarbeline heliklipp on:

  • funktsionaalne (eesmärgipärane, otstarbekas, töötav jne);
  • piisavalt lühike (kuni 10 minutit), et kuulaja suudaks jälgida;
  • kuulaja poolt juhitav (peab saama soovi korral peatada või edasi/tagasi kerida).

Heliklipid saab üles laadida pilverakendustesse, mille kaudu on neid mugav otse maha mängida, lingina jagada või failina alla laadida (nt SoundCloud, Dropbox, OneDrive, Google Drive). SoundCloudi on pleier juba sisse ehitatud ja sealt on klippe mugav veebilehele manustada (vistutada). Nutiseadmetesse on klipi kuulamiseks sageli vaja paigaldada lisarakendus.

3.1.4. Video loomine

Videomaterjaliga saab õppijatele anda edasi kogemusi ja teadmisi, millele neil muidu puuduks ligipääs (nt teenindusolukord eri kultuuriruumides, eksperdi esinemine, külaskäik maa-alusesse kaevandusse jne). Video on suurepärane vahend ajas kulgevate protsesside jälgimiseks kiirendatult või aeglustatult ning sobib eriti hästi nägemis- ja kuulmismäluga õppijale. Videomaterjali loomine ja selle muutmine on aja- ja ressursimahukas ning võib esitada spetsiifilisi nõudeid arvuti riist- ja tarkvarale, eeldades materjali loojalt videotöötlustarkvara tundmist. Seepärast sobib videot kasutada teemade puhul, mille sisu muutub aeglaselt.

Videomaterjali loomisel eristatakse nelja etappi:

  • kavandamine,
  • salvestamine,
  • töötlemine,
  • levitamine.

Kavandamine

Videosalvestise loomist alustatakse kavandamisest, mida toetavad järgnevad küsimused:

  • Kas õppetöö näitlikustamiseks on vaja mingeid situatsioone lavastada?
  • Kas on vaja filmida esinejat ja/või mingit tegevust, protsessi, seadmeid, esemeid vmt?
  • Kas on oluline salvestada arvutiekraanil toimuvat?
  • Mis on filmimisel oluline, millele operaator (filmija) peab tähelepanu pöörama?

Kavandamise käigus valmib eesmärkidele vastav stsenaarium (kaadrid, tekstid, tiitrid, graafika jne), mis aitab otsustada, millist riist- ja tarkvara video loomisel kasutada.

Salvestamine

Video filmimiseks tuleb varuda piisavalt aega ning leida koht, kus on vajalikud valgustingimused, taust kaadrikompositsioonideks ja võimalused kvaliteetse heli salvestamiseks. Videomaterjali on võimalik luua professionaalse tehnikata, kuid kindlasti on vaja foto- või videokaamerat ja statiivi. Filmida saab ka nutitelefoni või tahvelarvutiga, kuid nendega loodud salvestise kvaliteet ei ole samaväärne profikaamera pakutava kvaliteediga. Võimaluse korral on hea kasutada spetsialistide abi (nt haridustehnoloog või multimeediaspetsialist) ning kaasata kolleege või õppijaid, kes erinevate ülesannete eest hoolt kannavad (valgustus, heli, subtiitrid jm).

Enamikul seadmetest saab kasutada automaatseid seadistusi, aga enne võtet tuleks siiski ise määrata kaamera valge balanss ning filmimise ajal jälgida fookust ja ava. Vajadusel tehakse stseenist mitu duublit, mille seast valitakse montaaži käigus parim.

Arvutiekraanil toimuvat on võimalik salvestada spetsiaalse ekraanivideo loomise tarkvaraga või spetsiaalse riistvaraga (nt Echo360), mis salvestab kogu arvuti videoväljundisse saadetud info. Enne ekraanivideo loomist tasub põhjalikult läbi mõelda salvestamiseks olulised tegevused ja selgitav tekst ning kõike paar korda harjutada. Ekraanivideo loomiseks sobib tarkvara:

Videoväljundisse saadetud signaali võimaldavad salvestada näiteks BlackMagicu ATEM Television Studio või ECHO360 Lecture Capture. Kui tahate videosalvestises näidata tahvlile või paberile kirjutatavat, võib aidata interaktiivne tahvel (näiteks SmartBoard, Wacom, Promethean), dokumendikaamera või interaktiivne pliiats (“PaperShow”, eBeam, Ben Q).

Video töötlemine

Enamasti tuleb salvestatud materjali töödelda (kaadrite lõikamine, taustaheli, graafika, eriefektide ja tiitrite lisamine), milleks kasutatakse spetsiaalset tarkvara.

Windows 10 kasutajatele võib soovitada Photos (e.k. Fotod) rakendust, mis on vaikimisi arvutis juba olemas ja võimaldab ka baastasemel videotöötlust. Lisaks võib kasutada muid tasuta programme, nt Flimora (Windows/Mac OS), iMovie (Mac OS), ShotCut, OpenShot Video Editor, Da Vinci Resolve, veebipõhistest vahenditest sobivad Wevideo (https://www.wevideo.com) ja Magisto (https://www.magisto.com).

Asjatundlikumaks videotöötluseks kasutatakse tasulist tarkvara:

Ekraanivideo töötlemise vahendid on tavaliselt samad, millega need salvestati. Levinumad ekraanivideo salvestamise-töötlemise vahendid on:

Arvestada tuleb, et video töötlemisele kuluv aeg on salvestusajast palju pikem, sest sageli on vaja materjali mitu korda üle vaadata. Mida täpsem ja läbimõeldum on eeltöö (stsenaarium), seda väiksem on töötlemisele kuluv aeg.

Subtiitrite lisamine

Kui video sisu on vaja esitada teistes keeltes (tõlge) või täiendava meediumina kuulmispuudega inimestele, saab videomaterjalile lisada subtiitrid. Neid saab lisada enamikus videotöötlusprogrammides, kuid sel juhul on neid hiljem keeruline eemaldada. Nutikam on kasutada spetsiaalset subtiitrite loomise tarkvara, mis võimaldab luua eraldiseisva tervikliku subtiitrifaili, mille importimisel lähevad subtiitrid videos automaatselt õigesse kohta. Lisaks saab vaataja sel juhul võimaluse valida endale ise sobivas keeles subtiitrid. Tasuta subtiitrite loomise tarkvara on näiteks Subtitle Workshop (http://subworkshop.sourceforge.net), VisualSubSync (http://www.visualsubsync.org) või Aegisub (http://www.aegisub.org/downloads). Lisaks võib kasutada 3Play  https://www.3playmedia.com/ ja Amara tarkvara https://amara.org/en/, mida toetab Vimeo keskkond.

Kui videosid laaditakse üles YouTube keskkonda, siis saab subtiitreid luua otse seal. YouTube’s on olemas videotöötlusredaktor YouTube Studio, mille abil saab videole lisada subtiitreid, kommentaare või töödelda seda nagu tavalises videotöötlustarkvaras.

Video levitamine

Enne video tööfaili renderdamist filmiks tuleb pöörata tähelepanu videoklipi metaandmetele, mõõtmetele, mahule, kestusele ja vormingule.

Videoklipp peab olema varustatud olulisemate metaandmetega: pealkiri, autor, loomise aeg, eesmärk või kontekst, mida võib esitada tiitrites. Videos kasutatud teiste autorite materjalidele (muusika, pildid) peab olema korrektselt viidatud.

Video suuruse all mõistetakse video mõõtmeid pikslites ja videofaili andmemahtu megabaitides. Video mõõtmed on otseselt seotud video andmemahuga – mida kõrgema lahutuse ja kestusega on video, seda rohkem andmemahtu kulub iga sekundi kohta. Video soovitatavad minimaalsed mõõtmed on 1280 x 720 pikslit.

Video kestus peab olema minimaalne, et tutvustada käsitletavat teemat. Õppeotstarbelise videoklipi pikkus peaks jääma 10 minuti piiresse. Pikema videoloengu puhul tasub kaaluda selle jaotamist lühemateks osadeks.

Videofaili levitamiseks internetis tuleb video salvestada sellises vormingus, mida saab vaadata igas operatsioonisüsteemis. Kõige laiemalt toetatud ja internetis levitamiseks sobiv vorming on MP4.

Videofaile on soovitatav levitada videorepositooriumite kaudu, et neid saaks erinevates seadmetes vaadata alla laadimata. Tuntumad videorepositooriumid on:

Repositooriumisse lisatud videofaili jagatakse lingina või poogitakse embed-koodiga otse õppematerjali sisse.

3.1.5. Lisamaterjalid

Õppematerjalide juures on viited kursuse sisu toetavatele lisamaterjalidele (raamatud, andmebaasid, veebiviited jms). Kursuse tutvustuses tuleb esitada teave õppijate käsutusse antavate ressursside ja nendele juurdepääsu saamise kanalite kohta.

Kursuse korraldamisel tuleb jälgida, et osalejatele on tagatud juurdepääs kõigile kursuse läbimiseks vajalikele digiressurssidele. Näiteks ei tohi anda täiendusõppe koolitusel koduseks lugemiseks artiklit, millele ei pääse kõik õppijad ligi. Ajakirjade ja andmebaaside kasutusõigusi käsitlevates õppeasutuse eeskirjades võidakse eraldi määratleda nõuded, mis puudutavad õppeasutuse õppijatele antavaid juurdepääsuõigusi väljaspool õppeasutuse võrku. Veebipõhiselt õppijad ei tarvitse saada kohe täielikke juurdepääsuõigusi, kuid tähtis on see, et neile on kättesaadavad kõik konkreetse kursusega seotud allikad. Kursuse tutvustuses tuleb esitada teave õppijate käsutuses olevate ressursside ja nendele juurdepääsu saamise kanalite kohta, kusjuures vajalikud salasõnad (nt ajutine kasutajatunnus ülikooli sisevõrgust materjalidele ligi pääsemiseks) tuleb õppijatele edastada turvaliselt.

3.1.6. Ülesanded, testid

Ülesannete juhistes tuleb täpselt kirjeldada õppija individuaalseid või rühmale täitmiseks antud tegevusi. Tegemist võib olla referaadi, essee, projekti, uurimuse, analüüsi, teeside kirjutamise vm ülesandega. Välja peab tooma ülesannete teemad (kohustuslikud või valikulised), soovitused töö organiseerimiseks, viited materjalidele, esitamise tähtaeg ja viis, hindamise kriteeriumid jms.

Veebipõhised õpikeskkonnad sisaldavad erinevaid ülesannete esitamise vahendeid, mis on mõeldud õppijale individuaalselt või rühmas kodutöö sooritamiseks. Näiteks võib kasutada ülesande vahendit, foorumit, õpikoda, vikit. Õpetaja esitab ülesande kirjelduse ning juhised ülesande sooritamiseks, näeb esitatud vastuseid, hindab ja annab tagasisidet.

Üheks võimaluseks õppija teadmisi kontrollida on automaatse tagasisidega testide kasutamine, milles õppijale teatatakse automaatselt, kas vastus oli õige või vale, esitatakse õige vastus või viide sellele ning vajalikud kommentaarid. Selliste testide koostamisel on kõige suurema ajakuluga just testide sisuline loomine koos sobiva hindamissüsteemiga. Edaspidi on suure hulga õppijate testimine juba minimaalse töökuluga.

Testid võivad olla kas harjutustestid või tulemustestid. Harjutustestid on õppijatele enesekontrolliks. Neid saab sooritada piiramatu arv kordi ning testi tulemusi ei hinnata ega salvestata. Tulemustesti saavad õppijad teha õpetaja poolt määratud arvu kordi, testi tulemusi hinnatakse ja salvestatakse. 

Testide loomisel on tavaliselt võimalik koostada erinevat tüüpi küsimusi: nt arvutatava vastusega küsimus, kombineeritud vastustega küsimus, lünkade täitmine, segipaisatud lause, vastavusse seadmine, valikvastustega küsimus, pika vastusega küsimus, lühivastusega küsimus, tõene/väär küsimus jm. 

3.1.7. Õpijuhised

Kursusel peavad olema õpijuhised, mis annavad õppijatele selged juhised kursuse läbimiseks, kirjeldades õppeaine või kursuse eesmärke, teemasid, tegevusi, ajakava, kohustuslikke nõudeid, ülesandeid ja hindamist. Samas ei pea õpijuhised dubleerima ainekavas toodud informatsiooni, vaid seda täiendama.

Õpijuhised esitatakse kursusel soovitatavalt iga teema/perioodi/mooduli juures või ühe tervikliku dokumendina. Teema/nädala/mooduli õpijuhises on toodud info ka auditoorse ja veebipõhise kontaktõppe kohta.

Üldise pedagoogilise lähenemise esitamisel ja töövahendite kasutamisel tuleb arvestada, et õppijad saaksid õpitegevusi ette valmistada ja kavandada. Näiteks peaks olema selge, millised kursuse komponendid eeldavad veebipõhist või sünkroonset suhtlemist, milliseid komponente õpitakse auditoorselt või muul viisil jne.

Kursuse õpijuhised sisaldavad üldjuhul:

  • õppeprotsessi kirjeldust, mis sisaldab ülevaadet veebipõhistest ja auditoorsetest tegevustest ning iseseisvast tööst;
  • kursuse teemade/perioodide/moodulite ajakava, mis sisaldab kontaktõppe toimumise aegu (auditooriumis ja e-õppes); ülesannete esitamise tähtaegu ning kontrolltööde ja eksamite toimumise aegu;
  • kursuse teemade/perioodide/moodulite täpsemat kirjeldust: 
    • milliseid õppematerjale peab lugema (peatükkide, lehekülgede kaupa);
    • millist iseseisvat tööd on vaja teha teatud ajavahemikul;
    • milliseid ülesandeid tuleb täita;
    • millistes tegevustes on kohustuslik osaleda. Kui kursuse käigus on organiseeritud rühmatöö, siis kirjeldada ka iga rühma kohustusi sel ajavahemikul;
  • ülesannete kirjeldust. Kirjeldada täpsemalt õppija individuaalseid või rühmale täitmiseks antud ülesandeid. Tegemist võib olla referaadi, essee, projekti, uurimuse, analüüsi, teeside kirjutamise vm ülesandega. Tuua välja
    • ülesannete teemad (kohustuslikud või valikulised);
    • soovitused töö organiseerimiseks;
    • viited materjalidele;
    • esitamise tähtaeg;
    • ettekandmise viis;
    • hindamise kriteeriumid;
  • kohustuslikke nõudeid. Tuua välja nõuded, mis on vajalikud arvestuse/eksami sooritamiseks või kursuse läbimist tõendava tunnistuse saamiseks. Nt arvestuse saamiseks on vaja osaleda seminaridel, aruteludes ning veebinaridel, kirjutada referaat etteantud teemal ning kursuse lõpus sooritada test; 
  • veebipõhise õpikeskkonna kasutamise juhendit
    • nõuded riist- ja tarkvarale;
    • kursuse käigus kasutatavate õpikeskkonna vahendite tutvustus ning kasutamise õpetus.

3.2. Olemasolevate materjalide kasutamine

Õppematerjale ei pea alati ise looma. Paljude õpetatavate teemade puhul on meie kolleegid juba loonud märkimisväärselt häid materjale, mida sobib kasutada ka loodava kursuse raames. Selliste materjalide kasutamise soovi puhul tekivad kohe kaks küsimust:

  • Kust selliseid materjale leida?
  • Kas ma tohin neid kasutada?

Esimesele küsimusele on lihtne vastata: muidugi Internetist. Aga otsingumootoritega leitav materjal pole enamuses õppematerjal. Internetis leidub aga spetsiaalseid, õppematerjalide ja õpiobjektide hoidmiseks loodud andmebaase e repositooriume.

Õpiobjektiks nimetatakse terviklikku, erinevates õppekontekstides taaskasutatavat, õppimist toetavat digitaalset ressurssi. Õpiobjektide loomisel on eesmärgiks seatud nende korduvkasutuse võimalus. Seepärast on õpiobjektid loodud selliselt, et nad kasutaksid võimalikult vähe eelteadmisi ja ei oleks omavahel tugevalt seotud – niimoodi saab neid uutes kursustes lihtsamalt loodava kursuse konteksti asetada. 

Enamlevinud e-õppematerjalide kogud Eestis:

Tuntuimad rahvusvahelised õpiobjektide repositooriumid:

  • Merlot (Multimedia Educational Resource for Learning and Online Teaching; http://www.merlot.org), üks tuntumaid ja laiahaardelisemaid repositooriume, sisaldab tuhandeid retsenseeritud õppematerjale, juurepääs nii materjali tüübi, otsisõnade kui valdkondade kaupa.
  • Wisconsin on-line (http://www.wisc-online.com), tegemist on eelkõige WTCS (Wisconsin Technical College System) kõrgkooli enda väljatöötatud õppematerjalidega, mis on tehtud kättesaadavaks kõikidele huvilistele kasutamiseks.
  • MIT Open Courseware  (http://ocw.mit.edu), tegemist on samuti ühe konkreetse ülikooli (Massachusetts Institute of Technology) õppematerjalidega, mis avalikustatud kõikidele huvilistele õppimiseks ja kasutamiseks.

Olemasolevate materjalide kasutamisel tuleb veenduda, et on õigus neid materjale kasutada. Kasulik on tutvuda Creative Commons’i litsentsidega https://creativecommons.org Kui soovite otsida Creative Commons litsentsiga kaitstud materjale, siis kasutage otsimisportaali https://search.creativecommons.org.

3.3. Kursuse tehniline teostus

E-kursuse loomiseks on mitmeid eri võimalusi. Õpetaja jaoks kõige lihtsam on realiseerida kursus mõnes terviklikus veebipõhises õpikeskkonnas. Kasutuses on mitmeid e-õppekeskkondi: Edmodo, Canvas, Schoology, ILIAS, Google Classroom, kuid enamlevinud on Moodle’i keskkond.

Mõiste „veebipõhine õpikeskkond” hõlmab kõiki õppeprotsessi haldamise võimalusi alates kursuse õppematerjalide edastamisest õppijatele  kuni tervikliku õppeprotsessi läbiviimiseni. Õppeasutuse siseselt saab veebipõhist õpikeskkonda siduda paljude olemasolevate süsteemidega, nt õppijate õppeainetele registreerimise süsteemiga.

Veebipõhiseid õpikeskkondi kasutatakse:

  • kursuse õppematerjalide esitamiseks, kusjuures materjalid võivad sisaldada teksti, pilte, videosid ja heli;
  • õppijate ja õpetajate vaheliseks ning õppijate omavaheliseks suhtlemiseks foorumi, postkasti, jututoa või veebiseminari vahendi vahendusel; 
  • õppimise hõlbustamiseks, kasutades otsingusüsteeme, sõnastikke, fotode andmebaase, viiteid veebis leiduvatele materjalidele;
  • õppijate hindamiseks (testid ja ülesanded);
  • kursuse administreerimiseks (õppijate ning õpitulemuste haldamine, statistika õppijate tegevuse kohta).

Eesti üldhariduskoolidel, kutseõppeasutustel ja kõrgkoolidel on võimalik kasutada Harno Moodle’i õpikeskkonda. Õpetajatel on võimalik saada haridustehnoloogidelt pedagoogilist ja tehnilist nõustamist või abi e-kursuste loomisel veebipõhises õpikeskkonnas.

3.4. Kursus nutiseadmele

See, et kursus peab töötama arvutis, on iseenesestmõistetav. Soovitatav on mõelda sellele, et õppijatest umbes pooled osalevad e-kursustel nutiseadme vahendusel. Nutiseadmes peavad avanema nii õppematerjalid kui ka muu õppesisu ning teostavad peavad olema erinevad tegevused, nt testid, ülesanded, foorumid. Kursust tuleb testida soovitavalt nii iOS kui ka Android operatsioonisüsteemi kasutava nutiseadmega. Kui testimise käigus selgub, et kõik kursuse tegevused ei ole nutiseadmega teostatavad või sisu vaadatav, siis peab selle kohta olema lisatud informatsioon õpijuhistesse.

3.5. Kursuse testimine

Kursuse testimise eesmärk on teha kindlaks, kas õppemeetodid ja -materjalid vastavad püstitatud eesmärkidele. Kursuse testimine võimaldab kindlaks teha kursuse tugevad ja nõrgad küljed, aru saada, millised tehnilised ja organisatoorsed probleemid kursuse käigus tekivad ning parandada kursust vastavalt õppijate vajadustele ja soovidele.

Kuna testimine on kursuse loomise oluline osa, siis tuleb seda teha kogu kursuse loomise vältel iga sammu puhul. Kui kursus hakkab valmis saama, peaks eraldi testima veel kursust kui tervikut, et saada vastus küsimusele, kas kursus täidab oma eesmärke. Kursuse terviklikuks testimiseks on palju meetodeid, mida võib kasutada eraldi või omavahel kombineerituna. Enamlevinud meetodid on järgmised:

  1. Kogenuma kolleegiga kursuse läbivaatamine. Koos e-õppes kogenud kolleegiga või haridustehnoloogiga vaadatakse põhiline osa kursusest (materjalid, ülesanded, testid, juhendid, kavandatud rühmatööd jne) süstemaatiliselt läbi;
  2. Sihtrühma esindajatega testimine. Valitakse mõned tulevased õppijad, kes enne suure rühmaga kursuse alustamist saavad kursuse testimiseks eriülesanded. Esindajatest testijaid võiks olla 2–3 ja nad võiksid olla erineva taustaga (nt üks e-õppes kogenud, teine algaja; üks selles õppeaines tugev, teine nõrk jne). Nii saab pisteliselt tagasisidet selle kohta, kas ülesanded on arusaadavad, kas testide küsimused on ka õppija seisukohalt ühemõttelised jne. Kasutada võib abistavaid meetodeid: näiteks istuda testijaga samas ruumis ja paluda tal kursuse mingi osa läbida seejuures kuuldavalt mõeldes. Sama on võimalik korraldada e-õppes audioühenduse kaudu; jms;
  3. Spetsiaalse pilootrühma kasutamine. Kursuse esmakordsel läbiviimisel valitakse spetsiaalne rühm, kellel muude ülesannete seas palutakse hinnata kursust sihtrühma seisukohalt ja anda kursuse loojatele igakülgset tagasisidet. Paljude kursuste pilootrühmaks sobivad näiteks täienduskoolituses osalevad õpetajad, kellel on tugev pedagoogiline taust ja kes oskavad hinnata õppematerjalide, ülesannete jõukohasust jms ning anda ka tulevast sihtrühma silmas pidades adekvaatset tagasisidet;
  4. Täielikult veebipõhist kursust testida esialgu kombineeritud meetoditega. S.t et kuigi kursus on planeeritud täielikult e-õppe vahenditega, kasutada esimesel korral väiksema rühmaga kombineeritud õpet, et saada kursuse käigus paremat tagasisidet.
  5. Nutiseadmega testimine. Kui lisad kursusele midagi uut, siis vaata kindlasti ka nutiseadmetega, kuidas tulemus välja paistab ja kas kursus on tehniliselt töökorras. 

Kursuse testimisel saadakse tagasisidet järgmiste komponentide kohta:

  •  kursuse struktuur ja kujundus;
  • sisu – selle sobivus, asjakohasus, eelteadmistele vastavus ja organiseeritus;
  • õppetöö efektiivsus – õppimise tulemuslikkus kursuse jaoks planeeritud aja piires, õppijate aktiivsus, tähelepanu ja väljendusjulgus, arutelude kasulikkus, materjalide omandatavus ja adekvaatsus;
  • tehnoloogia kasutamine – positiivsed küljed, probleemid, arvamus kasutatavast tehnoloogiast;
  • sobivus nutiseadmel kasutamiseks;
  • suhtlemine – võimalused suhelda teiste õppijatega ja õpetajaga, suhtlemise kvaliteet ja kvantiteet;
  • ülesanded – nende kasulikkus, raskus, ajamahukus, tagasiside saamise efektiivsus;
  • testid – nende asjakohasus, raskus, tagasiside;
  • toetus õppijatele – tuutorite abi, tehnoloogia, raamatukogu ja arvutiklasside teenused, õppematerjalide kättesaadavus;
  • õpetaja – tema juhtiv roll, organiseerimisvõime, ettevalmistus, entusiasm, avatus.

Testimine on eriti vajalik, kui kursust hakatakse kasutama suurte rühmadega, kus õppetöö käigus kursuse muutmine on eriti raske.

Kvaliteedinõuded e-kursusele väljatöötamise etapis

Kursus on hästi struktureeritud ja lihtne kasutada.

Õppematerjalide esitamisel kasutatakse sobivaid meediume (nt tekst, pildid, animatsioonid, audio, video jm).

Õppematerjalid vastavad digitaalsete õppematerjalide loomise headele tavadele.

Õppematerjalid toetavad õppija ja õppesisu vahelist interaktsiooni.

Õppematerjalide koostamisel on järgitud teiste autorite teoste kasutustingimusi.

Õppematerjalide koostamisel ja illustreerimisel kasutatud teiste autorite teostele on viidatud.

Kursusel on õpijuhised kogu õppeprotsessi kohta, andes põimõppe puhul ülevaate ka lähiõppe tegevustest.

Õpikeskkonna kasutamine ei nõua õppijalt tasulise lisatarkvara soetamist.

Kursust testitakse enne reaalses õppeprotsessis kasutamist.

Kursus on kasutatav enamlevinud nutiseadmetega.

Kursus on tehniliselt töökorras (lingid avanevad, vajalikud vahendid töötavad, kursuselt viidatud veebipõhine kirjandus on kättesaadav).

4. Kursuse läbiviimine

Kui e-kursus ja selle õppematerjalid on loodud, siis on vaja e-kursust oskuslikult õppeprotsessis kasutada. E-õppe puhul on kindlaks tehtud, et üks põhitegur, mille abil saab tõsta kursuse lõpetanute määra, on õppijatele kursuse läbiviija pakutav tugi. Sõltuvalt õppijate arvust ja töömahust võib kursuse läbiviimisse kaasata tugiisiku või tuutori. Tuutor/tugiisik on õpetaja abiline, kellele õpetaja võib delegeerida osa oma tegevusi. Tuutoriks võib olla näiteks õppeassistent, metoodik, magistrant, doktorant või kursuse parim õppija. Tuutoril peaks olema selge ülevaade oma rollist, kohustustest ja osalusmäärast sel kursusel. Õpetaja suhtleb tuutoriga vajalikul määral, et ennetada infopuudust.

Õpetajad ja tuutorid peavad e-õppes täitma alljärgnevaid rolle (Berge, 1995):

  1. tehniline (technical) – arvuti ja õpikeskkonnaga seotud abi kursusel osalejatele;
  2. organisatoorne (managerial) – õppeprotsessi juhtimine;
  3. sotsiaalne (social) – toetava õhkkonna loomine kursusel osalejate vahel;
  4. pedagoogiline (pedagogical) – olulistele materjalidele tähelepanu juhtimine, iseseisva töö juhtimine ja tagasiside andmine.

Tehniline roll

Tehnilise toe eesmärk on tagada õpikeskkonna tõrgeteta funktsioneerimine kogu kursuse vältel. Õppijaid nõustatakse tehnilistes küsimustes või suunatakse nad teatud probleemide lahendamiseks spetsialistide poole. Tehniline tugi peab olema igapäevaselt kättesaadav. 

Kursuse läbiviija tehnilisi tegevusi:

  • Selgitab, millist riist- ja tarkvara on vaja kursusel osalemiseks.
  • Juhendab, kuidas avada erinevaid failiformaate.
  • Jagab informatsiooni õpikeskkonda ja kursusele sisselogimise kohta.
  • Jagab näpunäiteid õpikeskkonnas liikumiseks ja õpikeskkonna vahendite kasutamiseks.
  • Aitab tehniliste probleemide esinemise korral.
  • Teeb kursuse käigus õpikeskkonnas vajalikke muudatusi.
  • Kasutab kursuse haldamise vahendeid.

Organisatoorne roll

Õpetaja või tuutori organisatoorne tegevus algab juba kursuse väljatöötamise ja ettevalmistamise protsessis ja jätkub kursuse kasutamise jooksul. 

Kursuse läbiviija organisatoorseid tegevusi:

  • Jälgib õppijate jõudmist kursusele ning nende osalemisaktiivsust. Võimalusel aitab kõrvaldada õppijate „kadumise“ põhjused.
  • Tagab õppeprotsessi sujuva ja plaanipärase kulgemise.
  • Juhib õppeprotsessi – edastab teateid õppeprotsessi kulgemise kohta, infot koduste tööde esitamise ja edasijõudmise kohta, meeldetuletusi.
  • Organiseerib reaalajas toimuvaid jututoa või veebiseminari vahendiga toimuvaid vestlusi.
  • Organiseerib asünkroonseid foorumis toimuvaid arutelusid kursuse sisuga seotud või mitteseotud teemadel.
  • Korraldab rühmatöid, mis sunnib õppijaid omavahel suhtlema ning koostööd tegema.
  • Rühmatöö puhul jaotab õppijad rühmadesse ning selgitab neile rühmatöö tegemise protseduuri.
  • Loob rühmade jaoks privaatseid foorumeid.
  • Pakub osavõtjatele võimalust õppida neile sobiliku kiirusega.
  • Vajadusel pikendab koduste tööde tähtaegu.
  • Selgitab, mil viisil tuleb kodused tööd esitada.
  • Loob lihtsa ja selge kirjavahetuse struktuuri.
  • Erinevate foorumite kasutamise puhul selgitab õppijatele, milline on iga foorumi funktsioon.
  • Aitab lahendada õppijate organisatoorseid probleeme.
  • Küsib osavõtjatelt tagasisidet kursuse sisu ning veebipõhise keskkonna kasutamise kohta.
  • Küsib hinnangut, soovitusi ja tagasisidet oma tegevuse kohta.
  • Küsib soovitusi kursuse edasiseks parandamiseks.

Organisatoorsest aspektist on väga oluline pidevalt jälgida kursusel osalejate aktiivsust ja tegeleda nendega, kes on „kadunud”. Kuigi e-kursuste eeliseks on see, et õppija saab valida kursuse külastamiseks endale sobiva aja, siis võivad sellega kaasneda ka mured ja hirmud. Siit tuleneb ka vajadus õppijaid toetada, innustada, anda neile tagasisidet saavutatu kohta.

Sotsiaalne roll

Õpetaja ja tuutori sotsiaalse rolli eesmärgiks on aidata kaasa õpperühma ühtse õhkkonna tekkimisele ja sellele, et õppija tunneks end kursusel oodatud isiksusena, kes võib vabalt väljendada oma soove ja arvamusi. 

E-kursusel osalejate omavahelist suhtlust saab õpetaja soodustada sobivate ülesannete ja tegevuste valikuga. Õpetaja näitab õppijatega aktiivselt suheldes head eeskuju. Kursuse läbiviimisel foorumit kasutades on oluline, et õpetaja ise selles aktiivselt osaleb. Näiteks kui paluda kõigil osalejatel end kursusel tutvustada, siis on soovitatav, et õpetaja tutvustab ennast esimesena. Lisaks vastab õpetaja foorumi
postitustele, toetades ja julgustades niiviisi õppijaid kursusel.

Kursuse läbiviija sotsiaalseid tegevusi:

  • Tutvustab end kursusel ning lisab sinna oma pildi.
  • Lisab kursusele audio- või videoklipi, kus ta tervitab õppijaid ning tutvustab lühidalt kursust.
  • Saadab kursuse alguses foorumisse tervituskirja.
  • Palub õppijatel ennast tutvustada.
  • Tutvustab sobivaid kirjaliku suhtlemise viise kursusel.
  • Vastab kiiresti õppijate kirjadele, et õppijatel ei tekiks tunnet, et nad on jäetud õpikeskkonda üksi.
  • Loob spetsiaalse foorumi õppijate omavaheliseks sotsiaalseks mitteformaalseks suhtlemiseks.

Pedagoogiline roll

Pedagoogilises rollis tuleb e-kursusel õppijaid toetada ülesannete sooritamisel, modereerida arutelusid, hinnata õppijaid ja anda neile tagasisidet ning anda hinnang õppeprotsessile.

Kursuse läbiviija pedagoogilisi tegevusi:

  • Hõlbustab õppija ja õppematerjali vahelist interaktsiooni.
  • Tutvustab erinevaid teemasid ning annab juhtnööre, millised küsimused/aspektid on antud teema puhul kõige olulisemad.
  • Toetab õppijaid olemasolevate teadmiste ja kursuse sisu seostamisel.
  • Tunneb väärtuslikke allikaid ja viitab neile.
  • Otsib lisainformatsiooni ning viitab kõige sobivamatele materjalidele.
  • Soodustab allikate jm sisu jagamist õppijate poolt.
  • Pidevalt uuendab ja parandab toetavaid materjale. 
  • Annab soovitusi leitud info kriitiliseks hindamiseks ja valimiseks.
  • Organiseerib arutelusid erinevatel teemadel.
  • Modereerib arutelusid.
  • Toetab õppijaid ülesannete sooritamisel.
  • Hindab õppijaid ja annab neile tagasisidet.

Arutelude modereerimisel õpetaja:

  • Algatab arutelusid erinevatel teemadel.
  • Suunab arutelusid märkuste, kommentaaride või küsimustega.
  • Jälgib õppijate arusaamist ning mittearusaamise korral sekkub omapoolsete kommentaaridega.
  • Teeb aruteludest kokkuvõtted.
  • Annab õppijatele aruteludes osalemise eest hinnangu.

Õppijate ülesannete sooritamise ajal õpetaja:

  • Soovitab, milliseid ideid ja strateegiaid on soovitav õppimiseks kasutada (n põhiideede selekteerimine, seoste laiendamine, illustreerimine ning skemaatiline kujundamine).
  • Annab soovitusi õpijuhistega töötamiseks, iseseisvalt õppematerjalidega töötamiseks (n soovitab kasutada süsteemse lugemise tehnikat), rühmatöös ja aruteludes osalemiseks, kirjalike tööde kirjutamiseks (n soovitused töö struktureerimiseks, mõningate ideede väljapakkumine, kasulikele allikatele viitamine, esialgse variandi ülevaatamine ja parandussoovituste andmine jms).
  • Jälgib õppijate ülesannete sooritamise käiku, vajadusel abistab ja toetab.

Õppijate hindamisel ja tagasiside andmisel õpetaja:

  • Esitab õppijatele ülesande eest saadud punktide arvu või hinde.
  • Teeb õppijatele teatatakse, kas vastused olid õiged või valed, andmata õiget vastust.
  • Esitab valede vastuste korral õiged vastused.
  • Põhjendab õppijate vastuseid (miks vastus oli õige või vale) või täpsustab.
  • Suunab õppijaid abistavate küsimuste ja märkustega.
  • Edastab õppijatele lisainformatsiooni.

Hindamisel võivad üles kerkida plagiaadi küsimused, millega peavad tegelema nii veebipõhist kui ka traditsioonilist õpet pakkuvad õppeasutused. Väidetavalt on plagiaati lihtsam välja selgitada nendes õppeasutustes, kus on normiks elektrooniline tööde esitamine, sest niisugusel juhul saab lisaks veebiallikatele kontrollida esitatud töö sarnasust praeguste ja varasemate õppijate töödega. Selleks saab kasutada plagiaadituvastussüsteeme, nt Ouriginal.

Kvaliteedinõuded e-kursusele läbiviimise etapis

Õppija saab õppeprotsessis igakülgset tuge, mis aitab tal kursuse edukalt läbida.

Kursuse läbiviimisel jälgitakse (planeeritud) ajakava.

Toetatakse õppija aktiivset osalemist õppeprotsessis (omavahelist suhtlemist, õpikogukondade teket jne).

Õppijatele antakse tagasisidet tema tugevate ja nõrkade külgede ning edenemise kohta sellel kursusel.

Õppijaid on teavitatud õpitulemustest (hinded, punktid).

5. Kursusele hinnangu andmine

Sõltuvalt kursusel käsitletavast materjalist võib olla vajalik selles kajastuva materjali perioodiline uuendamine (nt uute teadustulemuste põhjal). Samuti tekib kursuse õpetamise käigus tihti mõtteid, kuidas kursust pedagoogiliselt paremini üles ehitada. Seda arvestades tuleb kursus juba algusest peale planeerida võimalikult lihtsalt muudetavaks ning mõelda enda jaoks läbi uuenduste tegemise plaan. Plaan võiks kajastada, milliseid kursuse osasid soovitakse edaspidi muuta ja täiendada ning missuguseid lahendusi nähakse. Plaanis peaks kajastuma edasiste muudatustega arvestamine vastavalt tehnoloogia valikule (näiteks videoloengu puhul on õpetaja teadvustanud, et väikese sisulise muudatuse korral tuleb halvimal juhul kogu videoloeng uuesti teha jms).

E-kursus on täismahus soovitatav üle vaadata vähemalt iga kolme aasta järel: teha täiendused ja parandused, vaadata kriitiliselt üle kasutatud meetodeid jm.

5.1. Dokumenteerimine

Üldine soovitus on dokumenteerida kogu e-kursuse elutsükkel alates kursuse planeerimisest kuni järelhindamiseni välja. 

  • Dokumenteerimine võimaldab analüüsida ja anda hinnangut e-kursuse elutsükli etappide kohta. Sellele toetudes on võimalik paremini planeerida järgmise e-kursuse ressursse; 
  • Dokumenteerimine võimaldab vähese vaevaga alustada loodud kursuse läbiviimist teil endal (kui vahepeal on olnud pikem ajavahe) või teie kolleegil, kursuse tugiisikul jm;
  • Dokumenteerimine võimaldab kursust tervikuna paremini täiendada ja parandada, kuna kirja on pandud kursuse tugevad ja nõrgad küljed ning ideed edaspidiseks;
  • Dokumentatsioonis kajastub, mis ajal mingit kursuse osa on viimati muudetud.
Näide: E-kursuse läbiviimise dokumenteerimisel võib kasutada järgmist raamistikku, nn „Õpetamise päevikut”, et kursust hiljem hõlpsasti täiendada ja parendada:
Aine, maht, õppeaasta, õpetajad/tuutorid, õppijate arv

Dokumenteerimise osaks on ka õppijate tagasiside kogumine. Saadud tulemusi võetakse arvesse ja tehakse võimalikud parandused, täiendused jm.

Õpetaja peaks analüüsima, milline on olnud rahulolu kursusega aastate lõikes ning kas rahulolu on seostatav tehtud muudatustega.

5.2. Hinnangu andmise meetodid

Hinnangu andmise kaudu tagatakse kursuse edasiarendamise võimalus. E-kursuse hindamisel saab lähtuda taas ADDIE mudelist ja anda hinnang kursuse analüüsi, kavandamise, väljatöötamise ja läbiviimise etapile. Hindamisel võiks arvestada ka kursuse sisu, teostusviise ja interaktiivsust. Selleks võib kasutada järgmisi meetodeid:

  • väline hindamine – välised hindajad vaatavad kursuse läbi, pakkudes arendustööalast tagasisidet ning andes üldhinnangu kursusele. Väline hindamine võib olla mõningatel juhtudel võrdlushindamine teiste analoogsete kursustega või eksperthindamine, mille käigus saadakse tagasisidet ekspertidelt (näiteks kvaliteedimärgi omistamise protsess).
  • sisene hindamine, mille puhul:
    • kursuse käigus kogutakse andmeid selle kohta, kuidas õppijad e-õppevahendeid kasutavad, ning analüüsitakse neid andmeid;
    • esitatakse jälgimis- ja hindamisprotsessi jooksul dokumenteeritud tagasisidet, mille alusel saab kursust parandada ja muuta.

Sisemiseks hindamiseks võib kasutada erinevaid meetodeid: 

  • kursuse testimine;
  • traditsiooniline õppijate küsitlemine õppeaine kohta – õppijatele kursuse või mooduli lõpus tehtav küsitlus, kus nad saavad hinnata teemat/kursust ja teha parendusettepanekuid;
  • tagasisidefoorumi kasutamine kursusel. Tagasisidefoorumite kasutamine tähendab eelkõige seda, et kursuse tulemuslikkuse kohta saadakse lisateavet neilt, kes õppijatega töötavad, näiteks õpetajatelt ja tuutoritelt. Niisugune tagasiside aitab paremini tõlgendada õppijatelt saadud tagasisidet ja objektiivseid statistilisi näitajaid. Samas tuleb veebipõhistes foorumites õppijate väljendatud arvamuste jälgimisel ja veebikasutuse kohta kogutud andmete kasutamisel arvestada ka eetikaga;
  • õppeprotsessi jälgimine – e-õppekeskkonnas kogutud statistilised andmed (saadetud kirjade arv, õppijate poolt e-õppekeskkonnas viibimise aeg jms), õppijate käitumise jälgimine, tulemuste analüüs ja saadud infost järelduste tegemine;
  • arutelud kolleegidega – e-kursuste tutvustamine kolleegidele, teiste kursustega tutvumine jms.
  • eneseanalüüs. Kõige lihtsamaks eneseanalüüsi meetodiks on küsitlus, mille puhul on väga levinud eneseanalüüsi käigus vastata küsimustele: mis oli kursuse loomise eesmärk, millised olid minu saavutused kursuse loomise käigus (õpikogemused jm) ning milline on tulemus. Põhjalikumat eneseanalüüsi võimaldavad eneseanalüüsimeetodid (näiteks maatriksanalüüs, mis on aluseks kvaliteedimärgi protsessis vm).

Sõltumata sellest, kas hinnangu andmiseks kasutatakse välist või sisemist hindamist, on hindamine eelkõige andmete kogumise protsess, mille alusel tuuakse välja kursuse tugevused ja tehakse järeldused vajalike muudatuste kohta, mis omakorda võimaldavad kursust täiustada.

Kvaliteedinõuded e-kursusele hinnangu andmise etapis

Kursuse käigus tehakse märkmeid kursuse edasise parandamise eesmärgil.

Toimib kursuse tagasisidesüsteem (kursuse üldine hindamine või õppijatelt tagasiside saamine (k.a e-õppe seisukohast).

6. Kasulik lisainfo

6.1. Õpetajate digipädevuse arendamine

Digiõppes osalemine nõuab nii õppijatelt kui ka õpetajatelt uute oskuste omandamist ja seetõttu tuleb pakkuda tuge oskuste arendamiseks ja rakendamiseks, kasutades erinevaid juhiseid, käsiraamatuid, koolitusi jm teenuseid.

Infot Haridus- ja Noorteameti digiteemaliste koolituste, seminaride ja töötubade kohta leiad järgmistelt aadressidelt: https://harno.ee/opetajale/digikoolitused ja https://koolitus.edu.ee. 

Haridus- ja Noorteameti (endine Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus) eestvedamisel väljatöötatud digipädevusmudel on vahend, mis on loodud õpetajatele oma professionaalse arengu juhtimiseks digiajastul. Mudel annab aluse digipädevuse analüüsimiseks õpetajatöö kontekstis ning seda on võimalik kasutada suunisena õpetajakutse omandamisel, enesearengu juhtimisel aga ka digitaalse arengumapi (e-portfoolio) loomisel. Õpetaja digipädevusmudeli aluseks on Euroopa Komisjoni haridustöötaja digipädevuse raamistik DigCompEdu.

6.2. Autoriõiguste järgimine e-kursuste ja digitaalsete õppematerjalide koostamisel

Tegemist on autoriõiguse seadusest (AutÕS) tulenevate nõuete (käesolevas tekstis viidatud AutÕS vastavale peatükile) ning soovitustega, mis abistavad e-kursusi ja digitaalseid õppematerjale koostavaid õppejõudude/õpetajaid. Materjali on koostanud Reet Adamsoo, Triin Marandi ja Lehti Pilt (Tartu Ülikool 2015).

Autorsusest teadaandmine

  • E-kursuse avalehel on olemas andmed kursuse koostaja(te) kohta.  
  • E-kursuse iga materjali juures on üheselt arusaadav ja nähtav märgend, kus on toodud materjali autor(id), materjali loomise aasta ning tööandja nimi juhul, kui materjalid on loodud tööülesannete täitmise raames. 
  • Autori nimi on materjalil ka siis, kui kursuse autor on ise materjali autoriks. 

Viitamine ja kasutamistingimused

  • E-kursuse loomisel on teiste autorite teoste kasutamisel küsitud teoste varaliste õiguste omanikult luba nende teoste kasutamiseks, v.a. autoriõiguse seaduses ettenähtud teose vaba kasutamise juhtudel (AutÕS ptk 4 § 19). 
  • Kui e-kursuse illustreerimisel ja õppematerjalide koostamisel on kasutatud teiste autorite tekste (tsitaadid, refereeringud, ideed, seisukohad, andmed jm), pilte, video- ja audiofaile vm, siis on alati viidatud nende autoritele (AutÕS ptk 4).  
  • Kasutatud teostele viitamine on vajalik ka siis, kui piltide, audiote ja videote puhul on kasutatud süvalinkimist (nt vistutamist/manustamist). Vistutamise puhul on materjali HTML-vaatesse kopeeritud video/heli/dokumendi manuskood (ingl embed code), mis võimaldab kuvada selle sisu teie veebikeskkonna lehel.  
  • Õiguspäraselt avaldatud teost on tsiteeritud ja/või refereeritud motiveeritud mahus, järgides refereeritava või tsiteeritava teose kui terviku mõtte õige edasiandmise kohustust (AutÕS ptk 4 § 19).
  • Viitamisel on järgitud läbivalt sama viitamissüsteemi.  
  • Õppematerjali sees on tsiteeringute puhul lühikesed viited (autor, avaldamise aasta või veebiallikas).  
  • Õppematerjalis (tavapäraselt selle lõpus) on kõikide kasutatud allikate loetelu, kus iga allika puhul on välja toodud autori nimi, teose nimetus, avaldamisallikas (AutÕS ptk 5 § 35) ning avaldamise aasta.  
  • Pildi/audio/video viide on lisatud pildi/audio/video juurde (k.a ka siis, kui kasutatakse pilte erakogust). 

Litsentsitingimuste järgimine

  • Teiste autorite teoste kasutamisel on arvesse võetud nende litsentsitingimusi. Kui teiste autorite teoseid soovitakse kasutada viisil, mida nende litsentsitingimused ei luba, siis on hangitud vajalikud kasutusload nende teoste varaliste õiguste omanikelt. 
  • Teose varaliste õiguste omaniku nõusolekul on vajadusel õppematerjalile lisatud kasutustingimused (nt Creative Commons teatud litsentsitüüp). Kui kasutustingmusi lisatud pole, siis tuleb teoste kasutamisel lähtuda autoriõiguse seaduses ettenähtud teose vaba kasutamise põhimõtetest (AutÕS ptk 4 § 19).  
  • Enda teose (õppematerjali) litsentsi määramisel on arvesse võetud teoses kasutatud teiste autorite materjalide litsentsitingimusi.

Creative Commonsi litsentsid on alternatiiviks seni levinud Copyright litsentsile andes loomingu (antud kontekstis õppematerjali) autorile ja selle kasutajale rohkem võimalusi teose õiguste kaitsmiseks ja kasutamiseks. Creative Commonsi litsentsid on eestindatud ja juriidiliselt kohandatud Eesti seadusandlusega HITSA koordineerimisel advokaadibüroo GLIMSTEDT poolt. Creative Commonsi kuue litsentsi eestikeelsed kirjeldused (versioon 2.5) leiad Harno koduleheküljelt. Creative Commonsi litsentside viimaste versioonidega (3.0) saab tutvuda Creative Commonsi koduleheküljel.

6.3. E-kursusele kvaliteedimärgi taotlemine

E-kursuse kvaliteedimärki on välja antud alates 2008. aastast. Kvaliteedimärgi väljaandmise protsessi eesmärgiks on tõsta e-kursuste kvaliteeti erinevates õppeasutustes üle Eesti.

Kvaliteedimärk kinnitab e-kursuse väga head taset ning on tunnustuseks e-kursuse loojale ja läbiviijale, kes on saavutanud digitehnoloogia rakendamisel õppeprotsessis suurepäraseid tulemusi. E-kursuse kvaliteedimärk kinnitab õppijale, et kursus ja selle läbiviimise tase on
kvaliteedinõuetele vastav.

Pilt 1. E-kursuse kvaliteedimärgi kuvand

E-kursuse kvaliteedimärki saab taotleda täielikult või osaliselt veebipõhistele õppeainetele ja täienduskoolituskursustele üks kord aastas avatavas kvaliteedimärgi taotlusvoorus. Aastatel 2008 kuni 2013 toimus kvaliteedimärgi taotlemise protsess EITSA (Eesti Infotehnoloogia Sihtasutus) eestvedamisel. HITSA (Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus) juhtis kvaliteedimärgi väljaandmist 2013-2020. Alates 2020. aastast annab e-kursuse kvaliteedimärki välja EKKA (Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuur). Taotlusvooru täpsest ajakavast ja selles osalemise tingimustest teavitab EKKA õppeasutusi listide ning veebilehe kaudu. 

E-kursuste hindamine kvaliteedimärgi taotlemise protsessis toimub kolmel tasemel: 

1. Enesehindamise tase

Enesehindamise viib läbi taotleja ise, kasutades selleks enesehindamise vormi. Antud taseme eesmärgiks on tõsta taotleja teadlikkust e-kursusele esitatavatest kvaliteedinõuetest ning motiveerida e-kursuste tegijaid oma e-kursusi analüüsima. Kvaliteedimärgi taotleja poolt esitatud enesehinnangut kasutatakse kursuse hindamisel lisamaterjalina.

2. Organisatsiooni tase

Organisatsiooni taseme eesmärgiks on saada kvaliteedimärki taotlevale e-kursusele organisatsiooni- ja õppijate poolne hinnang. Hindamiseks on välja töötatud retsensiooni vorm, mille täidab organisatsiooni poolt valitud isik (nt programmi- või õppekava juht, õppealajuhataja jne) ning kinnitab taotleja otsene juht. Organisatsiooni retsensiooni esitab kvaliteedimärgi taotleja. 

3. Ekspertide tase 

Ekspertide taseme eesmärgiks on anda kursuse autorile tagasisidet ja otsustada, kas e-kursusele omistatakse kvaliteedimärk. Eksperthindamine toimub hindamisvormi alusel pärast kvaliteedimärgi taotluste esitamise tähtaega. 

E-kursuse kvaliteedimärgi taotlemise ja kursuste hindamise protsessist annab ülevaate joonis 4.

Joonis 4. E-kursuste kvaliteedimärgi taotlemise protsess

E-kursuse kvaliteedimärgi taotlusvooru tulemusena:

  1. Omistatakse kvaliteedinõuetele vastavatele e-kursustele kvaliteedimärk. Kvaliteedimärgiga kaasneb õigus kasutada märgi elektroonset kuvandit kursuse veebipõhises õpikeskkonnas, selle tutvustamisel, reklaamimisel jne. Kvaliteedimärgi pälvinud kursusi tutvustatakse huvilistele taotlusvoorule järgneval tunnustusseminaril. 
  2. Tagasiside e-kursuse kvaliteedimärgi taotlejatele. Kõik kvaliteedimärgi taotlusvoorus osalenud e-kursuste autorid saavad tagasisidet hindamismeeskonnalt (ekspertidelt) e-kursuse parendamiseks.
  3. Nimetatakse „Aasta e-kursuse“ tiitli kandidaadid. Kandidaadid nimetatakse kursust hindavate ekspertide otsusel. “Aasta e-kursuse” tiitli saaja otsustab e-õppe kvaliteedi töörühm. Kvaliteedi töörühm jätab endale õiguse tiitlit sobivate kandidaatide puudusel mitte välja anda.   

Kvaliteedimärk on seotud selle omistamise aastaga. Kuna e-kursuse näol on tegemist kiiresti muutuva valdkonnaga, siis loeme heaks tavaks kvaliteedimärgi uuendamist kolme aasta möödudes.

7. Kasutatud allikad

  1. Aluoja, L., Kusmin, M., Naulanen, M., Pilt, L., Rogalevitš, V., Tokko, U. & Villems, A. Digitaalse õppematerjali loomise soovitused. Juhend digitaalse õppematerjali autorile (2015). Hariduse infotehnoloogia Sihtasutus.
    https://oppevara.hitsa.ee/kvaliteet (vaadatud 26.10.2019)
  2. Autoriõiguse seadus. (2019). RT I, 19.03.2019, 55.
    https://www.riigiteataja.ee/akt/13246706?leiaKehtiv (vaadatud 26.10.2019)
  3. Berge, Z. L. (1995). The Role of the Online Instructor/Facilitator.
    http://www.cordonline.net/mntutorial2/module_2/Reading%202-1%20instructor%20role.pdf (vaadatud 09.10.2019) 
  4. Carretero, S., Vuorikari, R. Ja Punie, Y. (2017). DigComp 2.1: The Digital Competence Framework for Citizens.
    https://ec.europa.eu/jrc/en/publication/eur-scientific-and-technical-research-reports/digcomp-21-digital-competence-framework-citizens-eight-proficiency-levels-and-examples-use (vaadatud 02.08.2019)
  5. Editorial team (2013). What is GBL (Game-Based Learning)?
    https://edtechreview.in/dictionary/298-what-is-game-based-learning (vaadatud 27.09.2019)
  6. Eesti elukestva õppe strateegia 2020 (2014). Haridus- ja Teadusministeerium. Eesti Koostöö Kogu. Eesti Haridusfoorum.
    https://www.hm.ee/sites/default/files/strateegia2020.pdf (vaadatud 25.10.2019)
  7. Digitaalsete keskkondade ja vahendite kogumik. Eesti Haridustehnoloogide Liit.
    https://haridustehnoloogid.ee/blog/ (vaadatud 26.10.2019)
  8. Harno digipädevuse rakkerühm (2021). Õppija digipädevusmudel. https://digipadevus.ee/oppija-digipadevusmudel (vaadatud 01.07.2021)
  9. Hung, W., Jonassen, D. H., Liu, R. (2008). Handbook of Research on Educational Communications and Technology/Third Edition: Problem Based Learning. p 485-489
    http://citeseerx.ist.psu.edu/viewdoc/download?doi=10.1.1.955.5090&rep=rep1&type=pdf#page=518 (vaadatud 18.10.2019)
  10. Jonassen, D. (2011). Supporting Problem Solving in PBL. Interdisciplinary Journal of Problem-Based Learning, 5(2).
  11. Karm, M., Marandi, T., Pilli, E., Poom-Valickis, K., Pilt, L.(2011). E-kursuse “Aktiivõppemeetodid e-õppes” õppematerjalid.
    https://sisu.ut.ee/aktiivope (vaadatud 27.09.2019)
  12. Kokotsaki, D., Menzies, V. and Wiggins, A. (2016). Project-based learning: A review of the literature. Improving Schools, 19:3, 267-277.
  13. Koumi, J. (2006). Designing video and multimedia for open and flexible learning. Routledge, USA.
  14. Mäeots, M. (2014). Inquiry-based learning in a web-based learning environment: a theoretical framework of inquiry-based learning processes.
    https://dspace.ut.ee/handle/10062/43719 (vaadatud 26.10.2019)
  15. Mäeots, M., Pedaste, M. (2009). Uurimuslike oskuste arendamine õpikeskkonnas „Noor teadlane”. LoTe. Ajakiri loodusteaduste õpetajatele, 3/4, 4–6.
  16. Paavola S. & Hakkarainen, K. (2014). Trialogical approach for knowledge creation. In Tan S-C., Jo, H.-J., & Yoe, J. (Eds.), Knowledge creation in education. Education Innovation Series by Springer.
    https://www.academia.edu/350266/Draft_of_Hakkarainen_K._and_Paavola_S._2009_._Toward_a_trialogical_approach_on_learning (26.10.2019)
  17. Paavola, S. (2015). Trialoogiline õpidisain. Projekt “Creative Classroom”.
    https://creativeclassroomprojekt.wordpress.com/creative-classroom-kogumik/trialoogiline-opidisain (vaadatud 26.10.2019)
  18. Paulsen, M. F. (2003). Online Education. NKI Forlaget, Norway.
  19. Pata, K. (2016). Probleemõpe ülesandepõhistes ja uurimuslikes stsenaariumites. Projekt “Creative Classroom”.
    https://creativeclassroomprojekt.wordpress.com/creative-classroom-kogumik/probleemipohine-ope/ (vaadatud 26.10.2019)
  20. Pilli, E., Vaikjärv, T. Ümberpööratud klassiruum.
    https://sisu.ut.ee/auditoorium (vaadatud 28.09.2019)
  21. Rowntree, D. (1990). Teaching through Self-instruction. How to develop Open Learning Materials
  22. Rutiku, S, Valk, A., Pilli, E. & Vanari, K. (2009). Õppekava arendamise juhendmaterjal. Sihtasutus Archimedes.
    https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/16497/juhend_veeb.pdf?sequence=1&isAllowed=y (vaadatud 26.10.2019)
  23. Thorpe, M. (1987). Student activities. Epistolodidactica, the European journal of distance education 1987 (2).
  24. Tumak, Ü. (2015). Innovaatiliste stsenaariumite rakendusvõimalused algkoolis VOSK kontekstis. Tallinna Ülikool.
    http://www.cs.tlu.ee/teemaderegister/get_file.php?id=369 (vaadatud 26.10.2019)
  25. Vuorikari, R., Punie, Y., Carretero, S. ja Van den Brande, L. (2016). DigComp 2.0: The Digital Competence Framework for Citizens.
    https://ec.europa.eu/jrc/en/publication/eur-scientific-and-technical-research-reports/digcomp-20-digital-competence-framework-citizens-update-phase-1-conceptual-reference-model (vaadatud 02.08.2019)